Lapimaa

Mina käisin Lapimaal. Reis oli suurepärane, vaatmata sellele, et väga suure osa pidi bussis istuma. Lapimaareisi alustasin ma teisipäeva varaöösel kell 00.30. Ja nagu kokkuhoidvale Eestlasele kombeks, siis ma kõndisin oma suure kohvriga 50 minutit läbi lumise Jyväskylä kohalikku bussijaama. Õues oli -11 kraadi aga see ei heidutanud meelt. Ja ma polnud ainus, sest Leedukad on ka kokkuhoidlikud. Hommikuks jõudsime Lapimaale, Rovaniemi ja käsin Arktikumi muuseumis. Muuseum oli suur ja pidavat olema ka ainuke selle teemaline kõige vingem muuseum. Ma ootasin sellelt muuseumilt ikka palju aga kahjuks pettusin. Polnud üldse nii vinge nagu mina unistasin. Kohati tundus isegi tühja võitu. Pärast muuseumit sõitsime edasi Jõuluvana juurde. Hüppasime üle polaarjoonest ja uurisime jõuluvana külakese ümbrust. Jõuluvana küla oli armas. Seal olid päkapikud ja jõulutulukesed ja palju poode turistidele. Ainult armas vist saabki selle koha kohta öelda. Poodidele oli selles kohas rohkem rõhku pandud kui teemale jõuluvana küla. Nägin jõuluvana ka ära. Ta oli vist väsinud, sest nägu oli mossis aga kodu on tal ilus. Aga kui mina peaksin ehitama jõuluvanale küla, siis ma teeksin seda palju vingemalt. Paneksin sinna palju põhjapõtrasid ja ehitaksin mõne meisterdamistoa ka. Pärast kahte tundi Rovaniemis jätkasime oma reisi põhja poole, Inarisse. bussireisi ajal nägime virmalisi ka. Inari on uskumatult looduskaunis koht, maju seal ei olegi erit ja inimesi ka mitte ja keset metsa on majakesed reisigruppidele. Talvine loodus Inaris võttis sõnatuks.
Kolmapäeval hakkasin juba harjuma Itaalia keelega, mis mind tihti ümbritses, sest ma ööbisin ühes toas viie Itaalia tüdrukuga ehk siis tuba kuuele: 5 itaalast, 1 eestlane. Omamoodi väga vahva kogemus. Oma päeva aga alustasin suusatamisega. Ehk siis osalesin suusakursustel. Alguses harjutasime aga ma olen suusatamises juba vana kala. Siis läksime metsa suusatama ja eestlased hoidsid oma suusameistrite au kõrgel. Pärast suusatamist läksime põhjapõdrafarmi. Meid võõrustas kohalik Saami pere, kes kõik kandsid oma rahvusriideid. Kohe esimesena näitasid nad meile põhjapõtrasid. Põhajpõdrad on ühed kõige armsamad loomad üldse, samas on nad aga ka väga põikpäised. Saime sööta põhapõtrasid ja sõita põhjapõdrarakendiga. Kui kõigil olid varbad juba täiesti ära külmunud, siis juhatasid Saamid meid oma kotta. Seal pakuti meile teed ja saamivanaema lõi trummi ja esitas saami joigu.
Neljapäeval läksime Põhja-Jäämere äärde ehk siis väga põhja. Seega olen ma nüüd Norras ka ära käinud. Sealne maastik on midagi täiesti uskumatut. Kõik see ümbrus oli fantastiline oma talvises rüüs. Julgemad said ka jäämeres ujumas käia, mina nii julge ei olnud. Ma sain juba pelgalt vaatamisest aru, et see vesi seal on väga-väga külm.
Reedel orienteerusime Lapimaa metsas, püüdsime järve peal kala, õppisime metsas tuld tegema ja ehitasime iglu taolisi lumeonne. Kuus tundi pakaselises Põhja-Lapimaa looduses sai vaatamata ära jäätunud varvastele üle elatud. Ja ka sellel päeval õnnestus näha taevas virmalisi. Olenemata sellest, et need virmalised olid väga heledat karva (rohekad), oli vaatepilt rohkem kui lummav, eriti veel siis kui virmaliste taustal langes ere-ere täht. Õhtut jätkasime tavapäraselt igale õhtule saunas käimisega.
Laupäeval läksime Saariselkä kus ma sain kelgutades teha oma elu pikimaid liuge. Ja reis hakkaski lõppema. Ees ootas järjekordne pikk istumine bussis, mille juht tahtis meid vist ära küpsetada, sest radiaatorid lausa praksusid suurest kuumusest. Ja Pühapäeva varahommikul kell 06.00 olimegi tagasi Jyväskyläs.
See kõik oli vaid väike ülevaade minu Lapimaareisist. Kõike kirja panna ei saa, sest esiteks ma ei jaksaks kirjutada ja teiseks, te ei jaksaks lugeda.
Natuke pilte ka:

(põhajapõtrasid näppida ei tohtinud, neile üldse ei meeldinud pai, hakkasid kohe rabelema)


(Saami onuga)


(Saami vanaema joigumas)


(Saamid Liisu ja Valentina)


(Norra: Põhja-Jäämeri)


(Pärast orienteerumist Inari metsas)


(Just nii lumine ongi Lapimaa)