Pühapäeval käisime kolmekesi pizzarestoranis söömas, et tähistada näljase Stefani tagsi tulekut Eestist. Läksime ilmselgelt sinna liiga hilja. Tellisime oma pitsad, võtsime paar ampsu, kui juba hakati toole lauale tõstma ja põrandaid nühkima. Selge vihje sellest, et me peame minema. Lasin oma pool pitsat kaasa pakkida.
Täna otsustasime minna tõelist Soome muusikat kuulama ühte pubisse. Esinejaks pidavat olema keegi bänd kes esitab kuulsa Soome bändi Ultra Bra laule. See tähendas meie jaoks 45 minutilist kõndi linna. Kui kohale jõudsime oli pubi esine kaetud sadade ratastega ja piletid olid välja müüdud. No tore küll! Kohe niisama nüüd ka koju ei taha minna aga ühtegi teist pidu teisipäeviti ei toimu kuskil linnas. Mis seal ikka, läksime siis kohvi kohvikusse, et teed juua, see on selline koht kus sa saad igas variandis teed, kohvi ja kakaod osta. Kohvik oli rahvast täis. Saime oma tee kätte, vaevalt jõudsime selle ära juua kui kohvikus hakkasid tuled vilkuma. Mõtlesime, et ju on midagi elektriga viga, kõigub või nii. Istusime edasi 10 minutit ja jälle vilkusid. Huvitav küll, mis selle elektriga nüüd on - mõtlesime meie. Istusime edasi 6 minutit umbes ja jälle tuled vilkusid. Ja järsku kogu rahvas hakkas riideid selga ajama ja lahkusid. Selga kolm korda vilkumist tähendab seda, et nüüd on koht kinni ja kobigeminema (kell oli täpselt pool 10). Nii kui kell kukub pannakse tuled kustu ja uksed kinni! Sähh sulle kooki moosiga, et klient on kuningas! Ja meie jaoks tähendas see seda, et ees on järjekordsed 45 minutit läbi külma õhu koju kõndimist.
Tuesday, September 28, 2010
Monday, September 27, 2010
Esimesed märgid talvest
Meil nüüd vist on sügis läbi! Vihma enam ei sajagi. Kuidagi imelik on olla kohe ilma sabinata akna taga ja jõuda kooli täiesti kuivana. Päeval on siin hakanud päike paistma (täiesti uus kogemus siin elades) aga kokkuvõttes on jubekülm. Nii kui vihm lõppes (eilse seisuga) ja päike välja tuli oli külm platsis, no täiesti talve külm ja minu sünnipäeva lõhn on õues. Ilma mütsita naljalt välja ei lähe. Ma arvan, et eriti varajased ärkajad (kindlasti mitte mina) said vast täna hommikul härmatist ka näha. Igaljuhul kui mina kell pool üheksa silmad lahti tegin oli kogu tudengiküla külma tõotava uduga kaetud ja no siis tuli juba päike ja värki :)
Täna tegin suppi, minu uus lemmik. Midagi vahelduseks mannapudrule. Ja olgu tänatud inimesed kes teevad loomalihapuljongeid. Sai lihamaitse ka suhu!
Täna tegin suppi, minu uus lemmik. Midagi vahelduseks mannapudrule. Ja olgu tänatud inimesed kes teevad loomalihapuljongeid. Sai lihamaitse ka suhu!
Friday, September 24, 2010
Kärbseseenemaa
Siin on kõik kohad neid kärbseseeni täis. Varsti on mul juba tunne, et linnas on kärbseseeni rohkem kui inimesi. Neid ei pea isegi otsima ja sa ei pea kõndides isegi tähelepanelik olema, siin kohe sõna otseses mõttes võib nende otsa komistada. Ohh oleks see seen vaid söögiseen!
Täna mõtlesin, et teen siis mõnest seenest pilti kah, sattusin nii hoogu, et nüüd on mul 70 pilti kärbseseentest. Sellepärast ongi järgnevalt näha ka nii palju pilte seentest. Proovige ise ühte seitsmekümnest välja valida! Pealegi ma tahan teile ju olukorrast kõige paremat ülevaadet anda!
Täna mõtlesin, et teen siis mõnest seenest pilti kah, sattusin nii hoogu, et nüüd on mul 70 pilti kärbseseentest. Sellepärast ongi järgnevalt näha ka nii palju pilte seentest. Proovige ise ühte seitsmekümnest välja valida! Pealegi ma tahan teile ju olukorrast kõige paremat ülevaadet anda!
Koolimajade ümbrus
Minu koolimajad on lausa nagu värvilised kriidid karbis. Küll on nad kõik täpselt ühte värvi aga linnapildis on nad lausa erilised ja ilmselt ka pahameelt tekitavad, sellepärast, et nad ei ole tavapäraselt valged nagu kõik ülejäänud 90% maju. Minu koolimajad on uskuge või mitte, PUNAST värvi! Kui nüüd aus olla, siis minuarust kõige ilusam koht Jyväskyläs ongi minu koolimajade ümbrus. See on nagu kool keset metsa. Üldse Jyväskylä on nagu linn keset metsa. Mulle meeldib. Aga eriti roheline on kooli ümbert.
Selliseid toredaid teekesi koos kõige muu rohelisega on minu koolimajade ümbrus täis, siiani on see minu jaoks üks paras labürint ja ikka veel võtab aega, et leida üles parajasti vaja minev maja. Seal võib täiega ära eksida, päriselt ka!
Selliseid toredaid teekesi koos kõige muu rohelisega on minu koolimajade ümbrus täis, siiani on see minu jaoks üks paras labürint ja ikka veel võtab aega, et leida üles parajasti vaja minev maja. Seal võib täiega ära eksida, päriselt ka!
Monday, September 20, 2010
Seened ja Leedukad (või olid nad Lätlased???) ning colgate naeratus ja saabastes Ameeriklased
Minu kogemuste järgi on nii:
Eestlased korjavad peaaegu kõiki seeni aga ainult metsast.
Soomlased on väga valivad ja korjavad ainult üksikuid seeni ja ainult metsast.
Leedukad (või siis Lätlased???) korjavad kõiki seeni nii metsast, linnast kui ka sõiduteede äärest.
Kui keegi võtab fotoka välja ja hakkab pilti tegema, siis Ameeriklased seisavad juba tükk aega oma poosis, mis polegi nii oluline, kui see, et igal pildil peab olema kohustuslik colgate naeratus.
Ning kui sul on toas näiteks valge vaip, siis Ameeriklane isegi ei mõtle selle peale, kas ta peaks jalanõud ära võtma või ei peaks. Ehk siis see on täiesti tõsi, et nad kannavad jalanõusid isegi oma kodudes ringi jalutades. See on normaalne ;)
Eestlased korjavad peaaegu kõiki seeni aga ainult metsast.
Soomlased on väga valivad ja korjavad ainult üksikuid seeni ja ainult metsast.
Leedukad (või siis Lätlased???) korjavad kõiki seeni nii metsast, linnast kui ka sõiduteede äärest.
Kui keegi võtab fotoka välja ja hakkab pilti tegema, siis Ameeriklased seisavad juba tükk aega oma poosis, mis polegi nii oluline, kui see, et igal pildil peab olema kohustuslik colgate naeratus.
Ning kui sul on toas näiteks valge vaip, siis Ameeriklane isegi ei mõtle selle peale, kas ta peaks jalanõud ära võtma või ei peaks. Ehk siis see on täiesti tõsi, et nad kannavad jalanõusid isegi oma kodudes ringi jalutades. See on normaalne ;)
Minu boxielanikud
Ma ei tea täpselt kas ma olen rääkinud, et mu boxinaaber on väga vaikne ehtne Soomlane, kes pesitseb seal koos oma vennaga. Tegelikult on see natuke nagu väga reeglite vastane, et tema vend elab ka siin meiga ning kui ma olen sellest paar sõna mõnele teisele soomlasele poetanud, on nood hakanud ahhetama ja ohhetama, et nii ju ei tohi. No jah ei tohi küll aga minu esimene reaktsioon oli, et no problem, I have lot of brothers and sisters. Kõlab nagu oleks neid üheksa või rohkem :D Aga jah! Ma tahtsin viisakas ja mõistev olla.
Tüdruk on selline väga vaikne ja kui ma midagi küsin, siis ta ikka on vastanud ja aidanud (küsisin talt niiti ja nõela, sain ka) aga üldjuhul tema minuga rääkima ei tule. Ja ta teeb väga maitsvaid sööke, pole maitsnud aga lõhnast tunnen.
Vend on tal aga selline peaaegu tüüpiline soomlane, väga vaikne, pikk, blondi pika patsiga ja üpris kleenuke. Tihtilugu olen ma õues olles väga segaduses kui ma neljale inimesele järjest moi ütlen, sest nad kõik nägid välja nagu minu boxivend ehk siis, selliseid poisse sellise välimusega on siin palju. Aga ega see vend ka minuga rääkima ise ei tule. Ainult üks kord tuli, kui ta oma boxiukse võtme oma boxituppa lukustas. Üldjuhul on nii, et kui mina talle rõõmsalt MOI või HEI hõikan, siis tema teeb mulle ainult mühh vastu, ilma, et suunurkki tõuseks. Ükskord ma ütlesin talle lifti juures rõõmslat MOI ja ta pillas klaaspudeli põrandale katki.
Alguses mulle oli nii vastukarva, et nad minuga üldse suhelda ei taha ja mõtlesin, et kui see vend edasi nii hühh mühh on, siis ma kitun kellelegi tema olukorrast ära. Aga no mis teha, ma olen liiga hea inimene! Ja nüüd ma olenkuidagi juba täitsa ära ka harjunud rahus ja vaikuses elama, ilma, et keegi segaks. Nagu elaks üksi siin :)
Aga olles laupäeva öösel kohalikus diskodeegis, mida ma näen, minu toanaaber, ei ei, mitte see vend, vaid see tüdruk, musitab teist tüdrukut. Üllatus üllatus, mu toanaaber on lesbi. Ja nüüd seda enam ma ei saa enam kohe üldse aru, miks ta minuga suhelda ei taha? Ma olen ju tüdruk ja talle meeldivad tüdrukud.
Tüdruk on selline väga vaikne ja kui ma midagi küsin, siis ta ikka on vastanud ja aidanud (küsisin talt niiti ja nõela, sain ka) aga üldjuhul tema minuga rääkima ei tule. Ja ta teeb väga maitsvaid sööke, pole maitsnud aga lõhnast tunnen.
Vend on tal aga selline peaaegu tüüpiline soomlane, väga vaikne, pikk, blondi pika patsiga ja üpris kleenuke. Tihtilugu olen ma õues olles väga segaduses kui ma neljale inimesele järjest moi ütlen, sest nad kõik nägid välja nagu minu boxivend ehk siis, selliseid poisse sellise välimusega on siin palju. Aga ega see vend ka minuga rääkima ise ei tule. Ainult üks kord tuli, kui ta oma boxiukse võtme oma boxituppa lukustas. Üldjuhul on nii, et kui mina talle rõõmsalt MOI või HEI hõikan, siis tema teeb mulle ainult mühh vastu, ilma, et suunurkki tõuseks. Ükskord ma ütlesin talle lifti juures rõõmslat MOI ja ta pillas klaaspudeli põrandale katki.
Alguses mulle oli nii vastukarva, et nad minuga üldse suhelda ei taha ja mõtlesin, et kui see vend edasi nii hühh mühh on, siis ma kitun kellelegi tema olukorrast ära. Aga no mis teha, ma olen liiga hea inimene! Ja nüüd ma olenkuidagi juba täitsa ära ka harjunud rahus ja vaikuses elama, ilma, et keegi segaks. Nagu elaks üksi siin :)
Aga olles laupäeva öösel kohalikus diskodeegis, mida ma näen, minu toanaaber, ei ei, mitte see vend, vaid see tüdruk, musitab teist tüdrukut. Üllatus üllatus, mu toanaaber on lesbi. Ja nüüd seda enam ma ei saa enam kohe üldse aru, miks ta minuga suhelda ei taha? Ma olen ju tüdruk ja talle meeldivad tüdrukud.
Sunday, September 19, 2010
Mannapuder ja oravad
Kolm nädalat tagasi avastasin ma enda jaoks uskumatult imelise toidu, mannapudru. Ma olin üpris kindel, et mannapuder ei saa hea olla ja üldse ma pole eriline pudrusõber aga nüüd olude sunnil kolm nädalat tagasi ma pidin seda kraami ostma. Sest, kes siis ei teaks, et mannapuder teeb tugevaks ja hoiab kõhu kaua täis. Nüüd ma siis olengi iga päev mannaputtru söönud, kolm nädalat järjest, hommikuti ja õhtuti. See on lihtsalt kõige tõhusam ja odavaim viis enese toitmiseks. Ma arvasin, et sellest geniaalsest leiutisest ei tüdine ma nüüd küll kunagi ära. Oli neid õhtuid, kus ma isegi ei suutnud ära oodata, millal mannapuder valmis saab, no tõeline fänn olin ja kui portsu ära sõin, tahtsin kohe juurde. Mul on moos ka mannapudru jaoks;)
Aga täna esimest korda tundsin, et ei, no maitses endiselt imehästi aga alla ei tahtnud minna. Otsustasin siis minna plaan B kallale, hankida endale tatart. Ma olin alati seda meelt, et tatar mulle eriti ei maitse ja pole ma kunagi olnud suur tatrasõber. Nüüd aga käivad lausa neelud tatra järgi. Ja kujutage ette, seda kraami ma poest ei leidnudki, ei tea kas seda polnud selles konkreetses poes või seda ei olegi kuskil poes. Nüüd mõtlesin kohapeal plaan C välja ja ostsin riisi! Ja nüüd keedan ma riisi :) ei jõua ära oodata, nämm! Kusjuures lihtsalt riisi oli nii raske siin leida, kõik riisid olid koos mingite muude asjadega läbi segatud. Ma võtsin riisi koos odraga, eks siis näis...
Muide, siin on nii palju oravaid, kõik kohad on neid täis ja päris metsajänkud hüppavad ka ringi. Nii põnev! Ja punaseid kärbseseeni on ka kõik kohad täis.
Aga täna esimest korda tundsin, et ei, no maitses endiselt imehästi aga alla ei tahtnud minna. Otsustasin siis minna plaan B kallale, hankida endale tatart. Ma olin alati seda meelt, et tatar mulle eriti ei maitse ja pole ma kunagi olnud suur tatrasõber. Nüüd aga käivad lausa neelud tatra järgi. Ja kujutage ette, seda kraami ma poest ei leidnudki, ei tea kas seda polnud selles konkreetses poes või seda ei olegi kuskil poes. Nüüd mõtlesin kohapeal plaan C välja ja ostsin riisi! Ja nüüd keedan ma riisi :) ei jõua ära oodata, nämm! Kusjuures lihtsalt riisi oli nii raske siin leida, kõik riisid olid koos mingite muude asjadega läbi segatud. Ma võtsin riisi koos odraga, eks siis näis...
Muide, siin on nii palju oravaid, kõik kohad on neid täis ja päris metsajänkud hüppavad ka ringi. Nii põnev! Ja punaseid kärbseseeni on ka kõik kohad täis.
Saturday, September 18, 2010
Paar inetuid rohelisi kummikuid.
Kuna siin pidevalt sajab vihma, siis mul ei jäänud muud küle kui endale kummikud osta. Paar inetuid rohelisi kummikuid maksis kirbuturul 1 euro. Ja arvake ära kas nüüd peale kummikuostu on vihma sadanud sellel ajal kui ma pean õue minema? Muidugi mitte!
Vaadake multikaid ka (need on Soomemaa kohta)
Vaadake multikaid ka (need on Soomemaa kohta)
Tuesday, September 14, 2010
Minu tunniplaan
Kuigi ma võtan siin ainult nelja ainet on mul juba 19 EAP-d ja ained väga mahukad aga täiesti teistsugused kui Eestis. Nüüd on praktiliselt pool nädalat korralikust koolis käimisest läbi ja ma olen väga rahul! Magada saan hommikuti enamasti normaalselt, kui just mõnel kursakaaslasel ei tule geniaalne idee süüa hommikust kell 11.00. See tähendab minu jaoks ärkamist kell 9.30. Tund aega sättimist ja pool tundi jalutust kooli, saaks ka kiiremini aga ma olen jubeaeglane, ilmselt see on ka põhjus, miks koguaeg keegi arvab, et ma olen suomalainen. Aga ma olen alati seda meelt, et ei maksa kiirustada.
Tunniplaan on ikka selline, et üks nädal on väga tihe, teine nädal väga hõre. Aga näiteks see esmaspäev oli mul Cultural Identy and Internationality, ma ei oskagi nüüd seda ainet väga kommenteerida, pidevalt üks essee, essee otsa ja järgmisel nädalal lähme õppejõule tema maakoju külla, kus ta pakub meile sooja Soomemaa sööki ja teed. Jalutame ringi tema talu ümbritsevat metsa ja õpime. Tundub põnev ja seda kõike teeme kokku 6 tundi. Pärast mida ma pean kohe ruttama kooli tagasi ja näitama oma osavust soome keele tunnis.
Teisipäev on jälle soome keele päev ja mõnikord, pean ma käima ka teistes suvalistes loengutes, mille minu ainete õppejõud meile kohustuslikuks teevad ja et kontrollida, kas kõik ikka kohal olid, siis peab essee ka kirjutama sellest lisaloengust. Täna näiteks oli üks selline kohustuslik lisaloeng ja ma pole kunagi osa saanud ühestki nii heast loengust, kus kõik vaatavad ja kuulavad õppejõudu kui ilmaimet. Õppejõud tegi nalja, esitas kõigil erineval moel oma materjali (jutustas põneva loo, joonistas pilte, näitas loominguliselt üles ehitatud graafikat, näitas põnevaid videosid ja veel laulis ka ja palju, oleks ta veel kommi ka jaganud, no siis oleks see olnud rohkem kui suurepärane). Ja nagu teisipäevale kohane, külastasin pärast kooli Kierukka´t (tasuta asjade pood).
Homme on mul kunstitund, jällegi tähendab see paljude esseede kirjutamist ja väga põnevaid ülesandeid nii kodus kui ka koolis.
Ja neljapäev on jälle soome keele päev, millele lisandub On the Trails of Finnish culture.
Ühesõnaga kolm korda nädalas soome keelt, millest ma juba saan aru praktiliselt kõike aga rääkida ei oska praktiliselt midagi aga kogu selle keele õppimine on minu jaoks väga nauditav, üllatusin ise ka kui väga mulle see keel meeldib. Kuigi õppejõud jätab meile enamasti kodus lihtsalt harjutada mõningaid lauseid ja sõnu lugema, siis ma olen võtnud siiani endale kohustuseks need kõik pähe õppida. Soome keelt on siis kolm korda nädalas ehk 6 tundi nädalas. Ja kõik need ülejäänud tunnid on ka iga nädal omamoodi pikkusega, kord kaks tundi, siis neli tundi ja siis kolm tundi ja siis kuus tundi, kuidas kunagi juhtub.
Ühesõnaga kõik ained on väga mõnusad, sisuküllased ja nauditavad. Nüüd ma saan aru, miks Soome on oma ülikoolidega nii edetabeli tipus, sest nad tõesti õpetavad teisiti, nad teevad oma ained sisukalt nauditavaks ja õpetavad enamasti läbi reaalsuse. Praegu on kõik super, ma loodan, et ma ei tule hiljem kurtma kui paha kõik on :D
Mina kunstiõpetuse tunnis. Ülesandeks oli kirjutada oma nimi paberile ja siis joonistada suurele paberile koht kus ma tunnen ennast väga hästi oma riigis. Ma proovisin joonistada terve Tartu paberile aga ainult nii palju mahtus. Nagu näha on, siis praktiliselt esiplaanil on Oa tänava kodu. Isegi oma toa akna joonistasin ja lillepoti ka aknalauale.
Kui pilt ja silt sai valmis, siis tegi õpetaja kõigist õpilastest eraldi nende teostega pilti ja pani pildid meist aine kodulehele üles, et kõik kursusel osalejad teaksid, kes on kes. Muidugi pidime oma pilti tutvustama ka klassi ees.
Selline kiire ülevaade siis!
Tunniplaan on ikka selline, et üks nädal on väga tihe, teine nädal väga hõre. Aga näiteks see esmaspäev oli mul Cultural Identy and Internationality, ma ei oskagi nüüd seda ainet väga kommenteerida, pidevalt üks essee, essee otsa ja järgmisel nädalal lähme õppejõule tema maakoju külla, kus ta pakub meile sooja Soomemaa sööki ja teed. Jalutame ringi tema talu ümbritsevat metsa ja õpime. Tundub põnev ja seda kõike teeme kokku 6 tundi. Pärast mida ma pean kohe ruttama kooli tagasi ja näitama oma osavust soome keele tunnis.
Teisipäev on jälle soome keele päev ja mõnikord, pean ma käima ka teistes suvalistes loengutes, mille minu ainete õppejõud meile kohustuslikuks teevad ja et kontrollida, kas kõik ikka kohal olid, siis peab essee ka kirjutama sellest lisaloengust. Täna näiteks oli üks selline kohustuslik lisaloeng ja ma pole kunagi osa saanud ühestki nii heast loengust, kus kõik vaatavad ja kuulavad õppejõudu kui ilmaimet. Õppejõud tegi nalja, esitas kõigil erineval moel oma materjali (jutustas põneva loo, joonistas pilte, näitas loominguliselt üles ehitatud graafikat, näitas põnevaid videosid ja veel laulis ka ja palju, oleks ta veel kommi ka jaganud, no siis oleks see olnud rohkem kui suurepärane). Ja nagu teisipäevale kohane, külastasin pärast kooli Kierukka´t (tasuta asjade pood).
Homme on mul kunstitund, jällegi tähendab see paljude esseede kirjutamist ja väga põnevaid ülesandeid nii kodus kui ka koolis.
Ja neljapäev on jälle soome keele päev, millele lisandub On the Trails of Finnish culture.
Ühesõnaga kolm korda nädalas soome keelt, millest ma juba saan aru praktiliselt kõike aga rääkida ei oska praktiliselt midagi aga kogu selle keele õppimine on minu jaoks väga nauditav, üllatusin ise ka kui väga mulle see keel meeldib. Kuigi õppejõud jätab meile enamasti kodus lihtsalt harjutada mõningaid lauseid ja sõnu lugema, siis ma olen võtnud siiani endale kohustuseks need kõik pähe õppida. Soome keelt on siis kolm korda nädalas ehk 6 tundi nädalas. Ja kõik need ülejäänud tunnid on ka iga nädal omamoodi pikkusega, kord kaks tundi, siis neli tundi ja siis kolm tundi ja siis kuus tundi, kuidas kunagi juhtub.
Ühesõnaga kõik ained on väga mõnusad, sisuküllased ja nauditavad. Nüüd ma saan aru, miks Soome on oma ülikoolidega nii edetabeli tipus, sest nad tõesti õpetavad teisiti, nad teevad oma ained sisukalt nauditavaks ja õpetavad enamasti läbi reaalsuse. Praegu on kõik super, ma loodan, et ma ei tule hiljem kurtma kui paha kõik on :D
Mina kunstiõpetuse tunnis. Ülesandeks oli kirjutada oma nimi paberile ja siis joonistada suurele paberile koht kus ma tunnen ennast väga hästi oma riigis. Ma proovisin joonistada terve Tartu paberile aga ainult nii palju mahtus. Nagu näha on, siis praktiliselt esiplaanil on Oa tänava kodu. Isegi oma toa akna joonistasin ja lillepoti ka aknalauale.
Kui pilt ja silt sai valmis, siis tegi õpetaja kõigist õpilastest eraldi nende teostega pilti ja pani pildid meist aine kodulehele üles, et kõik kursusel osalejad teaksid, kes on kes. Muidugi pidime oma pilti tutvustama ka klassi ees.
Selline kiire ülevaade siis!
Sunday, September 12, 2010
Seenelkäik
Sain kokku kogemata ajutise majutuse Joniga, sest mulle meeldib käia ajutises majutuses aega veetmas. Lobisesin Soome poiss Joniga juttu ja kuidagi jõudsime seenteni ja Joni tegi ettepaneku minna seenele. Ütles veel, et tema hea sõber tuleb kaasa, kes on tõeline seeneekspert. Kodus panin võimalikult seenelise moodi riidesse (ainult üks dressikas mul siin ongi) ja rõõmustasin selle üle, et lõpuks ometi on mu jalgrattakorvist ka nüüd kasu, sest ma juba muretsesin, et mis ma selle korviga nüüd peale hakkan, kui ratast ei ole. Aga korvikesel on sangake ka ja puha, nii et kõik oli rohkem kui suurepärane. Läksime siis kõik seenele, meid oli rohkem kui alguses plaanitud oli, sest kõik tahtsid seenele minna. Metsa on siin palju iga nurga peal, seega tuli teha kolme minutiline jalutuskäik ja kohal me olimegi. Soome metsad on muidugi ikka omamoodi tsirkus, muudkui mäest üles ja alla, üles ja alla, väga ebanormaalne. Eriti vahva on see, et nad kõik rääkisid, et oi kui hea seeneaasta, metsad on seeni täis. Aga minu üllatus oli suur, ma pole näinud ühtegi metsa, kus nii vähe seeni oleks ja asi ei olnud minus, mul on jubehea nina seente peale. Seda ma alguses üllatusin, et miks nad kõik pisikeste karpidega seenele lähevad, mitte suurte korvide ja ämbritega. See seenetark oli ka omamoodi huumor, tore ja väga tark poiss aga need soomlased on lihtsalt liiga skeptilised seente suhtes. Mina korjasin ilusti korvi pungile igasugustest seentest (roosad pilvikud, riisikad jne), mida ma olen harjunud Eestis korjama ja siis igaks juhuks lasin oma korvi sisemuse tal üle vaadata ja selle tulemusena pidin enamus seeni minema viskama. Iga seene kohta oli umbes selline jutt, et see on küll söödav aga see sisaldab seda ja toda ja see on kahjulik sinu sellele ja tollele. No olgu, usaldan seenetarka, sest see mees oli tark, tal oli spetsjom seenenuga, millel oli teisel pool otsa isegi pintsel ning ta teadis kõikede seente nimesid isegi eesti keeles ja muidu oskas ka pisut eesti keelt. Ning ta teadis täpselt kui kaua peab üht või teist seent keetma. Kui me oli mu korvi praktiliselt tühjaks teinud, siis ta näitas milliseid seeni ma edaspidi korjama peaksin, need kas nägid välja nagu süsimustad trompetid või ülilimased tatilärakad (ma tõin välja kõige ekstreemsemad neist). Eriti naljakas oli see, et mõni neist sõi osad seened juba metsas olles ära, lihtsalt amps ja amps. Seenetargal oli kaasas ka eriline seenelise vile, kui keegi meist maha jäi, siis ta kohe vilistas seda. Ühesõnaga väga tore seenelkäik oli. Ja seened on mul nüüd ka juba söödud, pisut soolased tulid aga head olid. Kui aus olla, siis ma päris kõiki neid seeni ära ei söönud, ma küll küpsetasin nad kõik ära aga ükshetk ma hakkasin oma tervise pärast muret tundma ja otsustasin ainult pool taldrikut tühjaks süüa. Aga minu jaoks on oluline mitte see, et kuidas seened maitsesid, vaid see, millist naudingut seenel käik pakub.
Ahjaa, mesimumm sutsas mind metsas põlve peale.
Ahjaa, mesimumm sutsas mind metsas põlve peale.
Friday, September 10, 2010
Marry me and I will give you my bike!
Kui ma selle esialgse pakkumisega rahul ei olnud, tuues vastuargumendiks, et tema ratas ei ole roosa ja lillekesetaga, lisandusid kiirelt veel nimekirja romantiline õhtusöök, massaaž ja striptiis. Ja kui ma teatasin, et ka need ei ole veel mõjuvad põhjused abiellumiseks, siis muutus mehepojakene ähvardavalt nutuseks.
Paljud on huvi tundnud, et mis sai siis ikkagi vaipa tassivast poolakast. See saigi, ma arvan, et nüüd on jutt "Vaipa tassivast poolakast" läbi.
Paljud on huvi tundnud, et mis sai siis ikkagi vaipa tassivast poolakast. See saigi, ma arvan, et nüüd on jutt "Vaipa tassivast poolakast" läbi.
Thursday, September 9, 2010
Minu ülilahe punane kohver!
No ma lihtsalt armastan neid kirbuturgusid. No vaadake seda kohvrit. See on üliäge ja reaalsuses on ta veel ägedam! Ta on ägedat punast-punast värvi, tal on ühe otsa peal rattad ja sangake, millest tirida, tal on pandlad. See on kõige ilusam ja stiilsem ja ideaalsem kohver, mida ma kunagi üldse näinud olen. Ja ma maksin selle iluduse eest ainult 5 eurot ehk siis 78 krooni. Uskuge mind, kui te seda kohvrit ükspäev minuga jalutamas näete, saate te aru, et see on palju-palju rohkemat väärt. Ma küll korra enne ostmist mõtlesin, et kas mul ikka läheb seda kohvrit vaja? Läheb küll! Ja nüüd mitu tundi hiljem avastasingi, et see on just ideaalne kohver Lapimaa reisiks.
Wednesday, September 8, 2010
Minu Soomemaa kursakad.
Need on minu kursaõed. Ma parem nimesid ei hakka kirjutama, mitte, et ma ei teaks neid, lihtsalt ma ei oska neid kirjutada. Aga esimene tüdruk on Hispaaniast, teine olen mina, kolmas on meie tuutor, neljas on USA-st, viies on Austraaliast, kuues on Hollandist ja viimane on UK-st. Ja me kõik tulime just saunast.
Minu õu ja minu tuba!
Selline nägi välja minu ajutine majutus, kus ma ealsin ümbes nädala.
See piltja kõik ülejäänud pildid annavad väikese ettekujutuse minu praegusest ühikatoast.
(Selle voodi peal ma magan).
Selle voodi peal ma istun, mille all on minu rattakorv (ratast enam ei ole) ja pann, mis ei ole veel kasutust saanud ja endale köögis kohta leidnud (boxinaaber peab sellele pannile ruumi tegema).
Selle toapoole peal on mu riidekapp ja koerad ja jalanõud, uks on kohe koerte kõrval.
Järgmised kolm pilti kirjeldavad minu vaadet aknast välja.
(Selle ühika esimesel ja nn. keldrikorrusel oli minu ajutine majutus)
Siin on näha veel ühikaid ja rattakuure.
Ja kui päris aknast alla vaadata, siis näeb veel rattaid.
See piltja kõik ülejäänud pildid annavad väikese ettekujutuse minu praegusest ühikatoast.
(Selle voodi peal ma magan).
Selle voodi peal ma istun, mille all on minu rattakorv (ratast enam ei ole) ja pann, mis ei ole veel kasutust saanud ja endale köögis kohta leidnud (boxinaaber peab sellele pannile ruumi tegema).
Selle toapoole peal on mu riidekapp ja koerad ja jalanõud, uks on kohe koerte kõrval.
Järgmised kolm pilti kirjeldavad minu vaadet aknast välja.
(Selle ühika esimesel ja nn. keldrikorrusel oli minu ajutine majutus)
Siin on näha veel ühikaid ja rattakuure.
Ja kui päris aknast alla vaadata, siis näeb veel rattaid.
Esimene koolipäev
Täna oli esimene koolipäev, kunstiõpetus, algas kell 12. 30 ja kestis neli tundi. Esialgu oli igav aga muidu on väga hea tund inglise keele harjutamiseks ja praktiseerimiseks. Nüüd puhkan kuni nädala lõpuni ja esmaspäeval uue hooga kooli, siis on mul juba rohkem aineid.
Käisin eile seal tasuta asjade poes ka. See on selline pood, kus ühed tudengid toovad oma kõiksugu asju ja teised tudengid võtavad kõiksugu asju. Ma olen nüüd seda poodi juba kaks korda külastanud, sest see on ainult kaks korda lahti olnud (ainult igal teisipäeval, kella viiest seitsmeni). Ei jõua juba järgmist teisipäeva ära oodata :) Ma ikka alati enne poodi minekut pean endaga aru ja manitsen ennast, et kui ma poodi lähen siis ei haara kohe kõiki suvalisi asju, võtan ikka seda, mida vaja. Aga ei, nii kui poodi sisse saan (alati esimene, kes siseneb), hakkab alarm tööle: "JEEEEE TASUTA ASJAD." Ja siis ma tatsan suured kotid käes tagasi ühikasse (ühe minuti jalutuskäik). Ja ei, ega sellega veel retk lõppenud ei ole, panen kotid tuppa, pakin lahti, pooled asjad viskan muidugi ära ja uuesti poodi. Ja kusjuures kolme tunni jooksul üle kahe korra ei jõua poes käia. Aga seekord oli mu saak jällegi suurepärane. Sain kaks tekki, ühe padja, imeilusa valge villase mantli (täpselt minu suurus), koera piltidega kalendri ja palju muid pilte, laualambi (seda on vaja, sest laelamp ei valgusta eriti), laudlina (lauda mul siis veel ei olnud), tükike kardinat (see ei kata kolmandikkugi mu aknast, aga mul on nüüd kardin), panni, pannilabida (natuke katki aga parim, mis sealt saada oli, sinise pluusi, viirukid (loodan, et suitsualarm tööle ei hakka, homme ostan tikud ka kui meeles on), kaks mingit klaasist asja, ma ei ole kindel millek sneed on aga ma panen sinna vist küünlad sisse, suure pruuni pudeli (seal sees hakkan viirukit hoidma), väike korvike (kus sees hoain träni ja võtmeid, pesukuivatusjuhe (ei tea veel, milleks kasutan, sest pesumajas on ka kuivati olemas), köögikäterätik, paar kleepsu ja ongi vist kõik nendest asjadest, mis alles jäid.
Kusjuures koera piltidega kalendrist rebisin kõik koerad välja ja nüüd on terve üks ühika sein koeri täis ja kõik nad naeratavad.
Täna panin ühe teise ühika keldrist laua pihta ja vedasin enda ühikasse, ei näinud üldse kahtlane välja, kuidas ma suur, raske laud seljas ringi kõndisin aga ära vedasin!
Käisin eile seal tasuta asjade poes ka. See on selline pood, kus ühed tudengid toovad oma kõiksugu asju ja teised tudengid võtavad kõiksugu asju. Ma olen nüüd seda poodi juba kaks korda külastanud, sest see on ainult kaks korda lahti olnud (ainult igal teisipäeval, kella viiest seitsmeni). Ei jõua juba järgmist teisipäeva ära oodata :) Ma ikka alati enne poodi minekut pean endaga aru ja manitsen ennast, et kui ma poodi lähen siis ei haara kohe kõiki suvalisi asju, võtan ikka seda, mida vaja. Aga ei, nii kui poodi sisse saan (alati esimene, kes siseneb), hakkab alarm tööle: "JEEEEE TASUTA ASJAD." Ja siis ma tatsan suured kotid käes tagasi ühikasse (ühe minuti jalutuskäik). Ja ei, ega sellega veel retk lõppenud ei ole, panen kotid tuppa, pakin lahti, pooled asjad viskan muidugi ära ja uuesti poodi. Ja kusjuures kolme tunni jooksul üle kahe korra ei jõua poes käia. Aga seekord oli mu saak jällegi suurepärane. Sain kaks tekki, ühe padja, imeilusa valge villase mantli (täpselt minu suurus), koera piltidega kalendri ja palju muid pilte, laualambi (seda on vaja, sest laelamp ei valgusta eriti), laudlina (lauda mul siis veel ei olnud), tükike kardinat (see ei kata kolmandikkugi mu aknast, aga mul on nüüd kardin), panni, pannilabida (natuke katki aga parim, mis sealt saada oli, sinise pluusi, viirukid (loodan, et suitsualarm tööle ei hakka, homme ostan tikud ka kui meeles on), kaks mingit klaasist asja, ma ei ole kindel millek sneed on aga ma panen sinna vist küünlad sisse, suure pruuni pudeli (seal sees hakkan viirukit hoidma), väike korvike (kus sees hoain träni ja võtmeid, pesukuivatusjuhe (ei tea veel, milleks kasutan, sest pesumajas on ka kuivati olemas), köögikäterätik, paar kleepsu ja ongi vist kõik nendest asjadest, mis alles jäid.
Kusjuures koera piltidega kalendrist rebisin kõik koerad välja ja nüüd on terve üks ühika sein koeri täis ja kõik nad naeratavad.
Täna panin ühe teise ühika keldrist laua pihta ja vedasin enda ühikasse, ei näinud üldse kahtlane välja, kuidas ma suur, raske laud seljas ringi kõndisin aga ära vedasin!
Monday, September 6, 2010
oh jahhh :)
Ma avastasin, et mu blogi on väga naljakas lugeda :D
Te üldse saate midagi aru või?
Ma olen ikka kõvasti uusi sõnu leiutanud ja grammatikat muutnud. Oodake kuni mu soome keele kursused pihta hakkavad (kolm korda nädalas ehk kokku kaheksa tundi nädalas).
Varsti on mul lihtsalt nii häbi, et ma enam ei kirjuta :D
Te üldse saate midagi aru või?
Ma olen ikka kõvasti uusi sõnu leiutanud ja grammatikat muutnud. Oodake kuni mu soome keele kursused pihta hakkavad (kolm korda nädalas ehk kokku kaheksa tundi nädalas).
Varsti on mul lihtsalt nii häbi, et ma enam ei kirjuta :D
Mulle meeldivad seadused!
Hea päev! Sõitsin oma kolu rattaga kooli orientatsioonipäevale ja siis viisin oma kolu ratta mustade meeste juurde tagasi. Alguses nad ei olnud sellega nõus, et nemad peavad ratta tagasi võtma ja 60 eurot mulle tagasi maksma. Aga siis tuli mängu sõna seadus. Töötas! Nemad said kolu ratta, mina sain oma raha. Nüüd olen jälle jalamees. Ma ei tea aga mulle need mustad mehed ei istu, ma kardan neid. No nad on ju musta värvi, see on selline sünge ja ohtlik värv minu jaoks. Aga mustad tüdrukud, need on nagu lõbusad shokolaadid :D
Sunday, September 5, 2010
Pildid
Lõpuks ometi ma siis otsustasin teha ka mõned pildid. Siin ei olegi eriti midagi pildistada, kõik on ühesuguselt valge. Ei, ei, siin ei ole veel lumi maas, lihtsalt 80% siin olevatest majadest on valged ja need ülejäänud 20% on punased. Aga järved ja loodus on siin väga ilusad, eriti järved, neid on siin palju.
Liikluskultuur
Soome on oma välimuselt küllaltki sarnane Eestiga, siin on autod ja inimesed ja valgusfoorid ja liiklussebrad (valged triibud tee peal) aga siin ei oma need asjad autojuhtide jaoks mingit tähendust. Kui on sebra, siis sa ei saa sealt ohutult üle minna, sest autojuhtide jaoks neid sebrasid pole olemas ja kui sa oled sebra peal ja auto parajasti tuleb, siis ta tuututab, nagu oleksid sa midagi valesti teinud. Sa võid tunde seista sebra ees, keegi ei lase sind üle tee. Mõnikord mõni üksik auto peatub sebra ees aga siis ta viipab sulle väga agressiivselt, et sa juba ometigi üle tee läheksid. Kõik need autod kes suvatsevad sebra ees seisma jääda, alati nad viipavad nagu nad lasekesid su üle tee sellises kohas kus sa üldse ei tohiks teed ületada. Ka valgusfooridel pole erilist tähendust autojuhtide jaoks. Kui valgusfoor on autojuhile punane aga inimesi kuskilt ei paista, siis ei oma see punane värv enam mingit tähendust. Ühesõnaga siin on väga ohtlik liiklus, juba ka sellepärast, et siin on nii palju rattaid. Kusjuures, ma viin oma ratta homme poodi tagasi ja nõuan raha ka tagasi, mõttetu ratas on mul, see oskab sõita ainult mäest alla. Kusjuures oma rattaluku ostsin ma juba kaks päeva enne ratta ostmist, siis päev pärast ratta ostu suutsin ma selle luku juba koos võtmetega ära kaotada, andekas mina.
Saturday, September 4, 2010
Yes I live in Finland, and yes, I have a polar bear as a pet!
Ma ei mäleta kus ma viimati pooleli jäin aga jah, siin ma nüüd olen, suures valges ühikas, keskmise suurusega valges toas, valged seinad, valge põrand, valge lagi, valge riidekapp, valge uks, valge koridor, valge vannituba, valge köök, valge vaip, must araamiga aken. Ja isegi mu läpakas on valge. Jah ma sain suure üllatuse osaliseks, läksin lihtsalt juhuslikult üliõpilasküla peakontorisse küsima, et kas minu ühikatoa võti on juba kohal (see samune, mille ma oleksin pidanud saama 1. oktoobril) ja siis see tore tädi otsis ja otsid ja tuhnis paberites ning tuli rõõmsalt tagasi ja ütles: "Jah, võti on siin." Selle peale ütlesin mina, et ei ole võimalik ja äkki ta tahab uuesti kontrollida, aga ei, ta ulatas mulle võtme koos aadressiga, milleks on P 403. Kusjuures, siin ei ole ühikamajadel majanumbreid, on lihtsalt täht nagu näiteks minul P. Tuba ise on suhteliselt jahe, pole ka ime sest väjas on nagu kesktalvel, lund küll ei ole aga vihma on see-eest vihma on palju.
Kolida oli ka päris vahva, sest minu ajutine majutus oli täpselt vastas majas, pidin ainult kolm korda üle väikese platsi käima. Mööblit mul muidugi toas ei olnud ja ma pidin selle ise keldrist üles tarima. Õnneks on siin lihvt. No ja kuna siin on lihvt ja kelder täis voodeid ja mu tuba oli täiesti tühi, siis ma tarisin oma tuppa lausa kaks voodit, ja ühe rohelise tooli, et toale natuke värvi lisada. Voodid on ka omamoodi naljanumbrid. Need on sellised suured, rasked, eriti tugevast vineerist või liipuidust kolakad. Iseenest need ei meenuta väga voodeid. Ja arvake ära, kas keldris oli veel madratseid järgi, loomulikult ei olnud ja siis ma otsustasin, et ma "laenan" paar madratsit ajutisest majutusest, nii ma siis käisin veel kaks korda üle platsi madrats seljas. Aga siin ei tundu see üldse kahtlane kui inimesed veavad endaga kaasa kahtlaseid asju, sest siin koguaeg kõik kolivad. Lihvtiuksed on ka siin naljakad, kui meil avanevad uksed ise siis siin sa pead tabama ära õige hetke millal sa oled õigel korrusel ja millal võiks ukse lahti teha ja kui hetk on õige, siis sa pead täiest jõust suruma seda paksu metallist ust lahti (tõukama lahti). Kui sa ei taba seda hetke ära, sõidab lihvt ära ja sa pead kogu protsessi otsast peale alustama.
Paar päeva tagasi ma ostsin endale jalgratta. No see oli ka ikka omamoodi ooper. Kõigepealt ma käisin läbi kõik rattapoed siin (vähemalt nii ma arvasin), et leida seda kõige odavamt. Lõpuks valisin ühe poe, kus oli kolm mustanahalist meest. Natuke hirmuäratav, valgele neiule, kes pärit väikelinnast. No olgu, käisin ma seal kauplemas oma kolm päeva hinda alla, lõpuks mulle öeldi, et olgu teeme 70 eurot, mine sinna taha ruumi ja vali endale kuurist ratas välja. Õnneks ma polnud üksi, Sofia oli koos minuga aga kui ma oleksin olnud üksi, siis ma ei oleks läinud sinna taha ruumi ega ka sinna kuuri. Läksime siis Sofiaga sinna taha ruumi kuuri juurde, suured silmad peas ja ihukarvad hirmust püsti. Olime siis kuuri ees, Sofia valvas seljatagust, mina kiikasin kuuri aga sisse ei läinud. Mustad mehed aga muudkui julgustasid, et mingu me ikka sisse ja näidaku milliseid rattaid me tahame. Kuur oli suur ja pungil rattaid, meie aga kartsime ja ma viipasin esimestele ettejuhtuvatele ratastele. Mustad mehikesed tõstsid valitud rattad välja ja palusid tagasi tulla järgmisel päeval, sest rattad vajasid remonti (see on kasutatud rataste pood). Ilma rattata aga siin ei saa, see on justkui üks osa siinsest kultuurist, kõik sõidavad ratastega ja enamusel neist on kasutatud rattad, sest nii on moes ja odavam. Ja bussiga sõidavad ainult rikkad sest üks pilet on 3 eurot. Järgmine päev me läksime ag atagasi sinna poodi, rattad ei olnud muidugi veel valmis ja ennäe imet, müügil on ratas, mille hinnaks on 60 eurot. Ja alles eile oli see kui need mustad mehikesed väitisid, et alla 70 euro nad ei müü ühtegi ratast. Ja mina tegin kurva näo ja ütlesin, et Eestist saab 80 euro eest täitsa uue ratta. No ja loomulikult ma ostsin hoobilt selle ratta, mille hinnaks oli 60 eurot. Eriti kolu ratas on, ta ei suuda ennast isegi väikestest tõusudest üles venitada, ainult alla mäge on sellega hea sõita. Vaatab, äkki saan ma selle mõnele sama lollile vahetusüliõpilasele nagu mina maha ärida. Sest jah, see ratas on küll ilus aga loll ja põikpäine. Ja ma avastasin palju odavama rattapoe, kus rattad on ainult 40 eurot.
Käisin ka nüüd lõpuks kohalikus saunas, viskasime leili ja higistasime külg külje kõrval suure hulga vahetusüliõpilastega ja siis tegime mõned hüpped jääkülma järve. Üks kord tegin, äkki kunagi teen veel üks kord seda aga mitte rohkem, päris külm kogemus oli. Huvitav aga külm. No ja pärast seda me küpsetasime sardellikesi ja jõime morssi, nagu õigele Soomlasele kohane. Mõnus.
Ja mul on teile hea uudis, ärge muretsege, ma ei nälgi enam, ma sain mingi paberi ja kui ma seda sööklatädidele koolis näitan, siis ma saan toidu 2.60 euro eest, mis sisaldab salatit, praadi, jooki ja kõiki neid ma saan suurest valikust ise valida ja võtta nii palju kui hing ihkab ja ikka maksan ainult 2.60. Nämmm! Ja väga hea söök on siin ja need sööklad on tegelikult nagu kohvikud ja sööklatädid ei ole paksud ja kurjad vaid saledad ja sõbralikud alati nii rõõmsad ja nooruslikud.
Kolida oli ka päris vahva, sest minu ajutine majutus oli täpselt vastas majas, pidin ainult kolm korda üle väikese platsi käima. Mööblit mul muidugi toas ei olnud ja ma pidin selle ise keldrist üles tarima. Õnneks on siin lihvt. No ja kuna siin on lihvt ja kelder täis voodeid ja mu tuba oli täiesti tühi, siis ma tarisin oma tuppa lausa kaks voodit, ja ühe rohelise tooli, et toale natuke värvi lisada. Voodid on ka omamoodi naljanumbrid. Need on sellised suured, rasked, eriti tugevast vineerist või liipuidust kolakad. Iseenest need ei meenuta väga voodeid. Ja arvake ära, kas keldris oli veel madratseid järgi, loomulikult ei olnud ja siis ma otsustasin, et ma "laenan" paar madratsit ajutisest majutusest, nii ma siis käisin veel kaks korda üle platsi madrats seljas. Aga siin ei tundu see üldse kahtlane kui inimesed veavad endaga kaasa kahtlaseid asju, sest siin koguaeg kõik kolivad. Lihvtiuksed on ka siin naljakad, kui meil avanevad uksed ise siis siin sa pead tabama ära õige hetke millal sa oled õigel korrusel ja millal võiks ukse lahti teha ja kui hetk on õige, siis sa pead täiest jõust suruma seda paksu metallist ust lahti (tõukama lahti). Kui sa ei taba seda hetke ära, sõidab lihvt ära ja sa pead kogu protsessi otsast peale alustama.
Paar päeva tagasi ma ostsin endale jalgratta. No see oli ka ikka omamoodi ooper. Kõigepealt ma käisin läbi kõik rattapoed siin (vähemalt nii ma arvasin), et leida seda kõige odavamt. Lõpuks valisin ühe poe, kus oli kolm mustanahalist meest. Natuke hirmuäratav, valgele neiule, kes pärit väikelinnast. No olgu, käisin ma seal kauplemas oma kolm päeva hinda alla, lõpuks mulle öeldi, et olgu teeme 70 eurot, mine sinna taha ruumi ja vali endale kuurist ratas välja. Õnneks ma polnud üksi, Sofia oli koos minuga aga kui ma oleksin olnud üksi, siis ma ei oleks läinud sinna taha ruumi ega ka sinna kuuri. Läksime siis Sofiaga sinna taha ruumi kuuri juurde, suured silmad peas ja ihukarvad hirmust püsti. Olime siis kuuri ees, Sofia valvas seljatagust, mina kiikasin kuuri aga sisse ei läinud. Mustad mehed aga muudkui julgustasid, et mingu me ikka sisse ja näidaku milliseid rattaid me tahame. Kuur oli suur ja pungil rattaid, meie aga kartsime ja ma viipasin esimestele ettejuhtuvatele ratastele. Mustad mehikesed tõstsid valitud rattad välja ja palusid tagasi tulla järgmisel päeval, sest rattad vajasid remonti (see on kasutatud rataste pood). Ilma rattata aga siin ei saa, see on justkui üks osa siinsest kultuurist, kõik sõidavad ratastega ja enamusel neist on kasutatud rattad, sest nii on moes ja odavam. Ja bussiga sõidavad ainult rikkad sest üks pilet on 3 eurot. Järgmine päev me läksime ag atagasi sinna poodi, rattad ei olnud muidugi veel valmis ja ennäe imet, müügil on ratas, mille hinnaks on 60 eurot. Ja alles eile oli see kui need mustad mehikesed väitisid, et alla 70 euro nad ei müü ühtegi ratast. Ja mina tegin kurva näo ja ütlesin, et Eestist saab 80 euro eest täitsa uue ratta. No ja loomulikult ma ostsin hoobilt selle ratta, mille hinnaks oli 60 eurot. Eriti kolu ratas on, ta ei suuda ennast isegi väikestest tõusudest üles venitada, ainult alla mäge on sellega hea sõita. Vaatab, äkki saan ma selle mõnele sama lollile vahetusüliõpilasele nagu mina maha ärida. Sest jah, see ratas on küll ilus aga loll ja põikpäine. Ja ma avastasin palju odavama rattapoe, kus rattad on ainult 40 eurot.
Käisin ka nüüd lõpuks kohalikus saunas, viskasime leili ja higistasime külg külje kõrval suure hulga vahetusüliõpilastega ja siis tegime mõned hüpped jääkülma järve. Üks kord tegin, äkki kunagi teen veel üks kord seda aga mitte rohkem, päris külm kogemus oli. Huvitav aga külm. No ja pärast seda me küpsetasime sardellikesi ja jõime morssi, nagu õigele Soomlasele kohane. Mõnus.
Ja mul on teile hea uudis, ärge muretsege, ma ei nälgi enam, ma sain mingi paberi ja kui ma seda sööklatädidele koolis näitan, siis ma saan toidu 2.60 euro eest, mis sisaldab salatit, praadi, jooki ja kõiki neid ma saan suurest valikust ise valida ja võtta nii palju kui hing ihkab ja ikka maksan ainult 2.60. Nämmm! Ja väga hea söök on siin ja need sööklad on tegelikult nagu kohvikud ja sööklatädid ei ole paksud ja kurjad vaid saledad ja sõbralikud alati nii rõõmsad ja nooruslikud.
Wednesday, September 1, 2010
Ja jälle sajab vihma
Ma kohtusin hoomikul köögis kiirnuudleid tehes ühe Poola tüübiga ja noh tuli välja, et ta oskab olla ikka eriti tüütu, kohe väga väga tüütu. Ta järgneb mulle igale poole ja koguaeg tahab minuga rääkida ja ma ei viitsi enam, ta on mu sabarakk olnud terve päeva ja ta on mu täiesti ära väsitanud! Uh kui tüütu ta olla võib ja nüüd ma nagu üritan siin ringi liikuda väga tasakesi ja salaja. Hea seegi, et siin poiste ja tüdrukute ruumid on eraldi. Ja kõige hullem on veel see, et see poolakas jääb siia sama kauaks kui minagi ja tal on siin ka veel üks sõber, kes on ka poolakas (ka väga tüütu), õnneks tema lahkub juba paari päeva pärast. Aga see eriti tüütu tüüp elab siin täpselt sama kaua kui minagi ja ilmselt nädala pärast olemegi siin järgi ainult mina ja tema ja vb veel paar inimest. Nüüd on mul motivatsiooni, et külastada väga tihti üliõpilaselamut ja nuruda endale kodu :) hea seegi.
Kusjuures nii hea on olla põhjamaise päritoluga, see eriti tume tüdruk Keeniast kannab juba praegu eriti pakse retuuse oma teksade all ja paksu-paksu salli. Kusjuures täna oli päris soe siin, kollase mantliga oli palav aga kahe pusaga oli natuke jahe, kuid enamasti normaalne.
Täna ma sain kätte oma survaival kit-i, see on selline pakike kus see on tekk, padi, voodipesu, pann, pott, taldrik, kasuss jne, ühesõnaga kõik vajalik eluks. Kusjuures ma polegi veel sinna suure koti sisse vaadanud aga põhimõtteliselt need asjad peaksid seal olema, eks näis. Mulle öeldi, et mul on kolm päeva ega esitada kaebus paki kohta, et kui seal on miski väga kole või katkine, sest kõik, mis on kotis, on sekondhänd.See pakk on hästi tore ka sellepärast, et ma maksan selle eest 60 eurot ja pärast kui selle tagastan saan 40 eurot tagasi.
Ratast ma täna ei ostnud, sest kõik head ja odavad rattad olid otsas, eriti mustanahaline tüüp poest, kes selle rattaärindusega tegeleb, ütles, et ma tuleksin homme kell 12 tagasi, siis on tal pakkuda häid ja odavaid rattaid. Kui ma nüüd olen õigesti aru saanud, siis ka ratastega on nii nagu survaival kit-iga. Alguses maksan 30 - 60 eurot (või rohkem või vähem), oleneb millise hinnaga ratta ma valin ja kui minu aeg saab siin Soomemaal otsa, siis pean ma selle ratta kahjuks tagastama ja see tõmmu onuke maksab mulle pool või hoopiski kogu summa tagasi, oleneb kui hästi ma olen ratast hoidnud, kuid ma kahtlen, et ta üldse maksab kogu summat kellelegi tagasi, kõik tahavad ju raha teenida. Ainult kahju, et ma ei saa seda ratast endale päriseks ja rohkem selliseid kohti ma siin linnakeses ei tea ka, kust saaks odavat ratast. Samas ratast on siin vaja, sest liiklemist on palju. Olen rääkinud paari soomlasega rataste teemal ja nad ütlevad, et vahetusüliõpilaste seas on väga popp varastada rattaid, aga ma olen liiga aus sellisteks tegudeks, kuigi selliseid võimalusi on siin kümneid.
Ja üldse ma olen siin nii natuke olnud ja juba on päris paha kirjutada ja mõelda eesti keeles, nii naljakas. Mõnikord ma loen enda kirjutatud lause üle ja siis ei saa enam ise ka aru, mis sõnu ma sinna kirjutanud olen. Et siis mõnusat vigast lugemist :) Sest kogu teksti ma ei jaksa ka läbi lugeda.
Ma olen avastanud siin tõeliselt nauditava tegevuse. Kuna siin on nii külm, siis on eriti mõnus minna teetass käes õue ja seda laternavalges öös juua...mmmm....
Aaa sellest Poola tüübist veel nii palju, et ta on võtnud Poolast kaasa terve hunniku suitsusid ja viina ja nüüd ta teeb siin täiega äri, ma kujutan ette, et ta teenib ikka väga hästi. Sest pakk suitsu on 3 eurot (LM) ja siin on kõige odavam pakk suitsu 4 eurot. Viina hinda ma veel ei tea aga ta ütles, et viin on poolakate lemmikjook, sest see hakkab ruttu pähe ja on väga odav. Ja kui ma temaga hommikul köögis rääkisin, siis ta ütles, et siin on väga kallis elada aga tema kavatseb siin elada väga hästi, nüüd ma siis tean kuidas. Sellel poisil on ka kitarr kaasas ja nüüd ta üritab sellega tüdrukuid võluda, edu talle!
Tänase seisuga on meiega liitunud kaks inimest USA-st (üks tüdruk ja poiss), kui kõik inimesed siin kaeblevad selle üle, et siin on nii kallis (ka soomlased), siis nemad ostavad kanafileed ja müslit ja räägivad sellest, kui odav siin on, eriti õnnelikud on nad küpsiste üle (1 euro, nooo veeeiiii - nende reaktsioon). Ma arvasin just, et neil on seal USA-s kõik nii odav ja siin kallis.
Kui keegi mulle külla tuleb, siis ma tahaksin endale: müslit (ilma rosinateta), küpsiseid (kaeraküpsised), kiirnuudleid, apelsine ja greipe (eriti greipe), leiba ja no ühesõnaga kõike, mis ei rikkne ruttu. Ja palun kõiki neid hästi palju :)
Ma sain täna tõeliselt suure üllatuse osaliseks. Aitasin oma tuutoril tassida voodeid, madratseid, survival kit-e ja laudasid ja toole homme saabuvate vahetusüliõpilaste ühikatubadesse, nii kade meel tuli peal, sest kõigil olid eraldi toad ja ma hakkasin mõtlema,et mul on ju kahe inimese tuba, et kui mulle tuleb Marju külla, et siis ma ei saagi teda oma tuppa magama panna, sest seal ei oleks enam kolmandale ruumi ja kust ma leian odava aga hea hosteli talle. Siis ma nagu unustasin selle mõtte ja hakkasin mõtlema, et kui suured need kahe inimese ühikatoad on, et kas samasugused nagu ühele inimesele mõeldud tuba, ainult kahe voodiga või kuidas. No ja siis ma küsisin oma tuutori käest ja ta ütles naerdes, et kõik need boxid kuhu me täna mööblit viisime olidki kahe inimese omad. Ja ma olin üllatunud, et kuidas ja segaduses, et mismoodi? Ja tuli välja, et siin Soomemaal tähendab ühe inimese tuba seda, et seal elav inimene omab eraldi tuba, koridori, kööki, vetsu ja vannituba. Kahe inimese tuba tähendab seda, et seal on kaks täiesti eraldi tuba ja kaks täiesti eraldi võtit tubade jaoks ja kogu ülejäänud kupatus on kahepeale. Meil Eestis on ju aga nii et kui on tuba kahele, siis sa pead oma magamistuba jagama kellegi teisega. Uskumatu! Põhimõtteliselt on mul oktoobris täiesti oma tuba, ma siiani ei suuda seda uskuda. Ja pole ka ime siis, et neil ei jätku ruume, et majutada kõiki tudengeid.
Paar nädalat enne Soome tulekut ma sain teada, et mulle ei jätku ühikakohta ja siis ma hakkasin intensiivselt endale korterit otsima. See tundus ja ilmselt on tulemuseta ettevõtmine. Esiteks on kõik korterid liiga kallid, liiga kaugel ja ilma mööblita. Kõige odavama korteri eest oleksin ma pidanud maksma umbes 4500 krooni (natuke vähem, natuke rohkem) ja muidugi sinna juurde veel ka kommunaalid. Vahepeal leidsin ühe Saksamaalt pärit oleva tüdruku, pidime koos korterit üürima aga ta oli liiga peps ja siis tegutsesime ikkagi edasi omapäi. Sest see ei ole ju normaalne, et kui koolini on aega nädal, meil pole kummalgi korterit, minu unistus oli saada kas või ainult katus pea kohale ja tema unistus oli saada eraldi tuba. No ja nii ma siis leidsingi tee lõpuks siia majakesse, mis on minu ajutiseks kodusks. Peale katuse sain madratsi ka (nii hea) :D
No ja kõige parem on see, et nüüd kui on juba läbi kaks/kolm nädalat sellest, kui ma hakkasin inimestele kirjutama nende pakutavate korterite asjus, siis nad suures osas kas ei vastanud mulle üldse või teevad seda alles nüüd. No nüüd ei vasta mina ka neile, sest Internetiga on siin nii nagu on. Ma ikka olen selle Interneti värgi peale siin varsti ennast halliks vihastanud. Miks on nii, et kui ma elan ühika esimesel korrusel, siis mina ei saa Internetti aga ühikaelanikud saavad. No üritasime siin mitmekesi kohalike tudengeid Poola viina ja Eesti maiustustega ära osta, et nad annaksid meile ka Interneti paroolid, aga ei, päris ühika elanikuna saad sa Interneti oma läpakasse ainult sellisel juhul, kui sa täidad mingi paberi ja siis ükshetk lihtsalt ilmub nett sinu arvutisse. Ja meile, ajutistele elanikele seda luksust ei pakuta. Ok, see selleks. Sain siis nüüd lõpuks ka oma Interneti kasutajanime ja parooli, mis peaks toimima minu koolihoones ja raamatukogus, aga võta näpust, see ei toimi üldse, sain mingi vigase parooli või ma ei tea mille. Kõmpisin siis tagasi selle onukese juurde, kes mulle need numbritega paberid andis, aga ole lahke, kell on 7 minuti pärast pool viis ja kõik uksed on juba lukus, sest siin maal on ilmselt patt lõpetada tööpäeva paar minutit hiljem või õigel kellaajal. Sellepärast ilmselt soomlased ongi rahulikud, muhedad ja pisut prisked, töö kõrvalt jääb ju aega küllalt üle puhkamiseks ja maiustamiseks.
Ja see poolakas, ta on endiselt väga tüütu. Hommikul, kui mina magasin, tungis ta rõõmsameelselt sisse tüdrukute tuppa, ma juba kuulsin läbi une: "Lis (ühe i-ga), dont sleep, wake up!" No pole võimalik, mul oli nii häbi, kõik ülejäänud tüdrukud, kes siin ruumis olid, vaatasid mind imelikult. Aga muidugi, poolakal oli vaja ju näidata mulle oma uut ratast, mille ta öösel õuest varastas. Tubli, tubli! Tema pätsatud ratast pole ma veel näinud, ainult kaugelt, sest ma olen hea hiilija :)
Poodides käia on siin ikka jube raske, vaatad, väike pood, astud sisse ja poed lähevad nagu võluväel suuremaks nagu pärmitaigen. Leidsin ühe rahakoti, mis mulle väga meeldib, punane on, klõpsuga, selline paunake, kus sees on kaarditaskud ja senditasku ja kõiksugu muud taskud, soodukaga on see 300 krooni, ma pean natuke veel mõtlema, kas ostan selle. See on täpselt selline nagu mulle meeldib aga see on punane ja punanae ei ole üldse minu värv. Aga samas see oli ilus. Vaatab, kui ma selle poe üles leian, siis ostan, kui ei leia, siis ei osta! Ja seal poes olid veel sellised senditaskud nagu vanasti olid (aga need on uued ja ilusad), selline musta värvi poolring ja kõva ja pisike, käib magnetiga kinni-lahti ja kui sa selle lahti teed, siis on sul ring kahest poolringist ja kui sa kallutad taskukesega poolringi ilma taskuta poolringi poole, millel on ääred, siis sendid voolavad sinna ja sa näed väga hästi, mis raha sul seal on ;) Ühesõnaga, see on täpselt nagu lihapirukas.
Ma ostsin poest jogurtit ka (leiva-metspähkli), ma kohe mõtlesin ohoo, kas nad tõesti oskavad siin ka teha sellist jogurtit ja veel koos laktoosiga ja bifidobakteritega ja siis ma lugesin: Valmistusmaa: Viro. Arvata oligi, sest kõik, mis on laktoosiga, ei saa olla lihtsalt Soomemaa enda tehtud. Isegi kalkunilihapallid on ilma laktoosita, ma ei saa aru, kuidas sinna üldse saakski laktoosi sisse panna? Üks teooria mul muidugi on, kui kalkunile joodetakse piima, siis tulevad laktoosikalkunipallid ja need kalkunid kes ei saa piima, nende tooted on laktoosivabad.
Ma sain suure üllatuse osaliseks kui ma hakkasin rääkima Keenia tüdrukuga, väga armas pruun tüdruk, ilmselt ka väga usklik, sest tal on piibel alati voodi kõrval tooli peal. Ühesõnaga me siin hakkasime koos Sofiaga (Tallinna tüdruk, kes elab minuga algusest peale siin samas) huvi tundma, et kas tal on siin ka külm ja kas ta on üldse kunagi lund näinud jne. Muidugi ei olnud ta lund näinud kunagi ja tal on väga külm siin. Üks hetk me hakkasime jõuluvanast rääkima. Ma olin täiesti kindel ja Sofia ka, et kõik inimesed maailmas on kas või kuulnud seda nime aga ei pruun tüdruk ei olnud, tal polnud halli aimugi. Selle peale muutusime meie tohutult elevaks, me kirjeldasime talle kogu seda jõuluvana värki kui tõelist maagiat ja muinasjuttu, te ei kujuta ette kui põnev see tema jaoks oli ja sama põnev ka meie jaoks. Ta küsis, et kas jõuluvana on päriselt olemas ja alguses me ütlesime, et on ja ei ole ka, hiljem me otsustasime ümber, jah on küll olemas. Ja kui me ütlesime, et jõuluvana on pärit Lapimaalt ja Lapimaa on siin samas Soomemaal ja et sa võid teda päriselt vaatama minna, siis muutus see kogu muinasjutt tema jaoks tõeliseks. Nüüd me võtsime Sofiaga endale kohustuseks koguda võimalikult palju näidismaterjali jõuluvana kohta ja edastada seda pruunile tüdrukule. Me rääkisime talle ka päkapikkudest ja sussidest aknalaudadel ja kommidest, mis seal sees on. Kusjuures jõulud pruuni tüdruku kodumaal tähendab palju kirikus käimist ja rahu.
Täna oli mul esimest korda kasu sellest tüütust poolakast, siin oli täna selline ajutine kirbuturg, selline eriti väike (üks tuba, palju asju). tema ütles mulle, et selline asi on ja see on vastasmajas kas ma tahan minna. Alguses ma kõhklesin aga siis ta ütles võlusõna: "Seal on kõik asjad tasuta." Ja mina olin umbes selline, oot, oot, kus, millal, praegu, kohe, tuled ka, jah, lähme. Läksimegi siis, ma ikka võtsin sealt mõnuga asju. Kulbi võtsin, kaks patja (mis sest, et mul üks juba olemas oli), supikausi (nüüd on mul kokku kolm supikaussi), kruusi (nüüd on mul kokku kolm kruusi) ja siis võtsin ma muidugi vaiba, kõige suurema vaiba üldse, see on nii suur ja nii valge, et ma ei ole kindel kas see mu tulevasse ühikatuppa üldse ära mahub. See oli nii suur ja raske, et ma ei oleks jaksanud seda om akolaga koos ära tassida, mis sest, et mu majutus oli 2 minuti kaugusel. Ja nüüd tuleb mängu poolakas, kes ütles, et see on päris raske vaip vist ja ma ütlesin, aga selleks oled mul ju sina. Kujutage ette ta juba oli võtnud viisakusest oma kätte, kõik minu ülejäänud vidinad, et ma saaksin lihtsamini seal imepisikeses ruumis asju valida ja sobrada, nagu naisterahvale kombeks ja siis pidi ta veel ka mui vaipa hoidma. Nii me siis lõpuks lahkusime üheskoos, mina kulp käes ja tema nagu alandlik ja truu eesel kogu minu ülejäänud tavaariga. Ma ei näinudki teda sealt vaiba alt. Mis seal ikka, viisakas poiss :D Kuna tüdrukute tuppa madrats ära ei mahtunud, siin pole ruumi enam kõndimisekski, siis on vaip ilusti koridoris seina ääres.
teate, et pruunil tüdrukul on siin nii külm magada, et ta paneb ööseks mütsi pähe ja poeb üleni magamiskotti ja tõmbab pea kohalt ka luku kinni, vaesekene. Peaks homme küsima, kas ta teed on kunagi joonud, ma arvan, et see meeldiks talle.
Ma pole juba nii kaua Internetti saanud, et jah, lugemist on teil nüüd kuhjaga.
No jah, tore, minu survival kit ei sisalda panni ja seal ühepäevasel kirbukal oli palju panne ja ma ei võtnud ühtegi endale, sest ma arvasin, et minu survival kit sisaldab panni aga ei sisalda ju. Mühhhh. Äkki tuleb veel kuskil ajutine kirbukas, mul on ju kuu aega veel aega :)
Kusjuures nii hea on olla põhjamaise päritoluga, see eriti tume tüdruk Keeniast kannab juba praegu eriti pakse retuuse oma teksade all ja paksu-paksu salli. Kusjuures täna oli päris soe siin, kollase mantliga oli palav aga kahe pusaga oli natuke jahe, kuid enamasti normaalne.
Täna ma sain kätte oma survaival kit-i, see on selline pakike kus see on tekk, padi, voodipesu, pann, pott, taldrik, kasuss jne, ühesõnaga kõik vajalik eluks. Kusjuures ma polegi veel sinna suure koti sisse vaadanud aga põhimõtteliselt need asjad peaksid seal olema, eks näis. Mulle öeldi, et mul on kolm päeva ega esitada kaebus paki kohta, et kui seal on miski väga kole või katkine, sest kõik, mis on kotis, on sekondhänd.See pakk on hästi tore ka sellepärast, et ma maksan selle eest 60 eurot ja pärast kui selle tagastan saan 40 eurot tagasi.
Ratast ma täna ei ostnud, sest kõik head ja odavad rattad olid otsas, eriti mustanahaline tüüp poest, kes selle rattaärindusega tegeleb, ütles, et ma tuleksin homme kell 12 tagasi, siis on tal pakkuda häid ja odavaid rattaid. Kui ma nüüd olen õigesti aru saanud, siis ka ratastega on nii nagu survaival kit-iga. Alguses maksan 30 - 60 eurot (või rohkem või vähem), oleneb millise hinnaga ratta ma valin ja kui minu aeg saab siin Soomemaal otsa, siis pean ma selle ratta kahjuks tagastama ja see tõmmu onuke maksab mulle pool või hoopiski kogu summa tagasi, oleneb kui hästi ma olen ratast hoidnud, kuid ma kahtlen, et ta üldse maksab kogu summat kellelegi tagasi, kõik tahavad ju raha teenida. Ainult kahju, et ma ei saa seda ratast endale päriseks ja rohkem selliseid kohti ma siin linnakeses ei tea ka, kust saaks odavat ratast. Samas ratast on siin vaja, sest liiklemist on palju. Olen rääkinud paari soomlasega rataste teemal ja nad ütlevad, et vahetusüliõpilaste seas on väga popp varastada rattaid, aga ma olen liiga aus sellisteks tegudeks, kuigi selliseid võimalusi on siin kümneid.
Ja üldse ma olen siin nii natuke olnud ja juba on päris paha kirjutada ja mõelda eesti keeles, nii naljakas. Mõnikord ma loen enda kirjutatud lause üle ja siis ei saa enam ise ka aru, mis sõnu ma sinna kirjutanud olen. Et siis mõnusat vigast lugemist :) Sest kogu teksti ma ei jaksa ka läbi lugeda.
Ma olen avastanud siin tõeliselt nauditava tegevuse. Kuna siin on nii külm, siis on eriti mõnus minna teetass käes õue ja seda laternavalges öös juua...mmmm....
Aaa sellest Poola tüübist veel nii palju, et ta on võtnud Poolast kaasa terve hunniku suitsusid ja viina ja nüüd ta teeb siin täiega äri, ma kujutan ette, et ta teenib ikka väga hästi. Sest pakk suitsu on 3 eurot (LM) ja siin on kõige odavam pakk suitsu 4 eurot. Viina hinda ma veel ei tea aga ta ütles, et viin on poolakate lemmikjook, sest see hakkab ruttu pähe ja on väga odav. Ja kui ma temaga hommikul köögis rääkisin, siis ta ütles, et siin on väga kallis elada aga tema kavatseb siin elada väga hästi, nüüd ma siis tean kuidas. Sellel poisil on ka kitarr kaasas ja nüüd ta üritab sellega tüdrukuid võluda, edu talle!
Tänase seisuga on meiega liitunud kaks inimest USA-st (üks tüdruk ja poiss), kui kõik inimesed siin kaeblevad selle üle, et siin on nii kallis (ka soomlased), siis nemad ostavad kanafileed ja müslit ja räägivad sellest, kui odav siin on, eriti õnnelikud on nad küpsiste üle (1 euro, nooo veeeiiii - nende reaktsioon). Ma arvasin just, et neil on seal USA-s kõik nii odav ja siin kallis.
Kui keegi mulle külla tuleb, siis ma tahaksin endale: müslit (ilma rosinateta), küpsiseid (kaeraküpsised), kiirnuudleid, apelsine ja greipe (eriti greipe), leiba ja no ühesõnaga kõike, mis ei rikkne ruttu. Ja palun kõiki neid hästi palju :)
Ma sain täna tõeliselt suure üllatuse osaliseks. Aitasin oma tuutoril tassida voodeid, madratseid, survival kit-e ja laudasid ja toole homme saabuvate vahetusüliõpilaste ühikatubadesse, nii kade meel tuli peal, sest kõigil olid eraldi toad ja ma hakkasin mõtlema,et mul on ju kahe inimese tuba, et kui mulle tuleb Marju külla, et siis ma ei saagi teda oma tuppa magama panna, sest seal ei oleks enam kolmandale ruumi ja kust ma leian odava aga hea hosteli talle. Siis ma nagu unustasin selle mõtte ja hakkasin mõtlema, et kui suured need kahe inimese ühikatoad on, et kas samasugused nagu ühele inimesele mõeldud tuba, ainult kahe voodiga või kuidas. No ja siis ma küsisin oma tuutori käest ja ta ütles naerdes, et kõik need boxid kuhu me täna mööblit viisime olidki kahe inimese omad. Ja ma olin üllatunud, et kuidas ja segaduses, et mismoodi? Ja tuli välja, et siin Soomemaal tähendab ühe inimese tuba seda, et seal elav inimene omab eraldi tuba, koridori, kööki, vetsu ja vannituba. Kahe inimese tuba tähendab seda, et seal on kaks täiesti eraldi tuba ja kaks täiesti eraldi võtit tubade jaoks ja kogu ülejäänud kupatus on kahepeale. Meil Eestis on ju aga nii et kui on tuba kahele, siis sa pead oma magamistuba jagama kellegi teisega. Uskumatu! Põhimõtteliselt on mul oktoobris täiesti oma tuba, ma siiani ei suuda seda uskuda. Ja pole ka ime siis, et neil ei jätku ruume, et majutada kõiki tudengeid.
Paar nädalat enne Soome tulekut ma sain teada, et mulle ei jätku ühikakohta ja siis ma hakkasin intensiivselt endale korterit otsima. See tundus ja ilmselt on tulemuseta ettevõtmine. Esiteks on kõik korterid liiga kallid, liiga kaugel ja ilma mööblita. Kõige odavama korteri eest oleksin ma pidanud maksma umbes 4500 krooni (natuke vähem, natuke rohkem) ja muidugi sinna juurde veel ka kommunaalid. Vahepeal leidsin ühe Saksamaalt pärit oleva tüdruku, pidime koos korterit üürima aga ta oli liiga peps ja siis tegutsesime ikkagi edasi omapäi. Sest see ei ole ju normaalne, et kui koolini on aega nädal, meil pole kummalgi korterit, minu unistus oli saada kas või ainult katus pea kohale ja tema unistus oli saada eraldi tuba. No ja nii ma siis leidsingi tee lõpuks siia majakesse, mis on minu ajutiseks kodusks. Peale katuse sain madratsi ka (nii hea) :D
No ja kõige parem on see, et nüüd kui on juba läbi kaks/kolm nädalat sellest, kui ma hakkasin inimestele kirjutama nende pakutavate korterite asjus, siis nad suures osas kas ei vastanud mulle üldse või teevad seda alles nüüd. No nüüd ei vasta mina ka neile, sest Internetiga on siin nii nagu on. Ma ikka olen selle Interneti värgi peale siin varsti ennast halliks vihastanud. Miks on nii, et kui ma elan ühika esimesel korrusel, siis mina ei saa Internetti aga ühikaelanikud saavad. No üritasime siin mitmekesi kohalike tudengeid Poola viina ja Eesti maiustustega ära osta, et nad annaksid meile ka Interneti paroolid, aga ei, päris ühika elanikuna saad sa Interneti oma läpakasse ainult sellisel juhul, kui sa täidad mingi paberi ja siis ükshetk lihtsalt ilmub nett sinu arvutisse. Ja meile, ajutistele elanikele seda luksust ei pakuta. Ok, see selleks. Sain siis nüüd lõpuks ka oma Interneti kasutajanime ja parooli, mis peaks toimima minu koolihoones ja raamatukogus, aga võta näpust, see ei toimi üldse, sain mingi vigase parooli või ma ei tea mille. Kõmpisin siis tagasi selle onukese juurde, kes mulle need numbritega paberid andis, aga ole lahke, kell on 7 minuti pärast pool viis ja kõik uksed on juba lukus, sest siin maal on ilmselt patt lõpetada tööpäeva paar minutit hiljem või õigel kellaajal. Sellepärast ilmselt soomlased ongi rahulikud, muhedad ja pisut prisked, töö kõrvalt jääb ju aega küllalt üle puhkamiseks ja maiustamiseks.
Ja see poolakas, ta on endiselt väga tüütu. Hommikul, kui mina magasin, tungis ta rõõmsameelselt sisse tüdrukute tuppa, ma juba kuulsin läbi une: "Lis (ühe i-ga), dont sleep, wake up!" No pole võimalik, mul oli nii häbi, kõik ülejäänud tüdrukud, kes siin ruumis olid, vaatasid mind imelikult. Aga muidugi, poolakal oli vaja ju näidata mulle oma uut ratast, mille ta öösel õuest varastas. Tubli, tubli! Tema pätsatud ratast pole ma veel näinud, ainult kaugelt, sest ma olen hea hiilija :)
Poodides käia on siin ikka jube raske, vaatad, väike pood, astud sisse ja poed lähevad nagu võluväel suuremaks nagu pärmitaigen. Leidsin ühe rahakoti, mis mulle väga meeldib, punane on, klõpsuga, selline paunake, kus sees on kaarditaskud ja senditasku ja kõiksugu muud taskud, soodukaga on see 300 krooni, ma pean natuke veel mõtlema, kas ostan selle. See on täpselt selline nagu mulle meeldib aga see on punane ja punanae ei ole üldse minu värv. Aga samas see oli ilus. Vaatab, kui ma selle poe üles leian, siis ostan, kui ei leia, siis ei osta! Ja seal poes olid veel sellised senditaskud nagu vanasti olid (aga need on uued ja ilusad), selline musta värvi poolring ja kõva ja pisike, käib magnetiga kinni-lahti ja kui sa selle lahti teed, siis on sul ring kahest poolringist ja kui sa kallutad taskukesega poolringi ilma taskuta poolringi poole, millel on ääred, siis sendid voolavad sinna ja sa näed väga hästi, mis raha sul seal on ;) Ühesõnaga, see on täpselt nagu lihapirukas.
Ma ostsin poest jogurtit ka (leiva-metspähkli), ma kohe mõtlesin ohoo, kas nad tõesti oskavad siin ka teha sellist jogurtit ja veel koos laktoosiga ja bifidobakteritega ja siis ma lugesin: Valmistusmaa: Viro. Arvata oligi, sest kõik, mis on laktoosiga, ei saa olla lihtsalt Soomemaa enda tehtud. Isegi kalkunilihapallid on ilma laktoosita, ma ei saa aru, kuidas sinna üldse saakski laktoosi sisse panna? Üks teooria mul muidugi on, kui kalkunile joodetakse piima, siis tulevad laktoosikalkunipallid ja need kalkunid kes ei saa piima, nende tooted on laktoosivabad.
Ma sain suure üllatuse osaliseks kui ma hakkasin rääkima Keenia tüdrukuga, väga armas pruun tüdruk, ilmselt ka väga usklik, sest tal on piibel alati voodi kõrval tooli peal. Ühesõnaga me siin hakkasime koos Sofiaga (Tallinna tüdruk, kes elab minuga algusest peale siin samas) huvi tundma, et kas tal on siin ka külm ja kas ta on üldse kunagi lund näinud jne. Muidugi ei olnud ta lund näinud kunagi ja tal on väga külm siin. Üks hetk me hakkasime jõuluvanast rääkima. Ma olin täiesti kindel ja Sofia ka, et kõik inimesed maailmas on kas või kuulnud seda nime aga ei pruun tüdruk ei olnud, tal polnud halli aimugi. Selle peale muutusime meie tohutult elevaks, me kirjeldasime talle kogu seda jõuluvana värki kui tõelist maagiat ja muinasjuttu, te ei kujuta ette kui põnev see tema jaoks oli ja sama põnev ka meie jaoks. Ta küsis, et kas jõuluvana on päriselt olemas ja alguses me ütlesime, et on ja ei ole ka, hiljem me otsustasime ümber, jah on küll olemas. Ja kui me ütlesime, et jõuluvana on pärit Lapimaalt ja Lapimaa on siin samas Soomemaal ja et sa võid teda päriselt vaatama minna, siis muutus see kogu muinasjutt tema jaoks tõeliseks. Nüüd me võtsime Sofiaga endale kohustuseks koguda võimalikult palju näidismaterjali jõuluvana kohta ja edastada seda pruunile tüdrukule. Me rääkisime talle ka päkapikkudest ja sussidest aknalaudadel ja kommidest, mis seal sees on. Kusjuures jõulud pruuni tüdruku kodumaal tähendab palju kirikus käimist ja rahu.
Täna oli mul esimest korda kasu sellest tüütust poolakast, siin oli täna selline ajutine kirbuturg, selline eriti väike (üks tuba, palju asju). tema ütles mulle, et selline asi on ja see on vastasmajas kas ma tahan minna. Alguses ma kõhklesin aga siis ta ütles võlusõna: "Seal on kõik asjad tasuta." Ja mina olin umbes selline, oot, oot, kus, millal, praegu, kohe, tuled ka, jah, lähme. Läksimegi siis, ma ikka võtsin sealt mõnuga asju. Kulbi võtsin, kaks patja (mis sest, et mul üks juba olemas oli), supikausi (nüüd on mul kokku kolm supikaussi), kruusi (nüüd on mul kokku kolm kruusi) ja siis võtsin ma muidugi vaiba, kõige suurema vaiba üldse, see on nii suur ja nii valge, et ma ei ole kindel kas see mu tulevasse ühikatuppa üldse ära mahub. See oli nii suur ja raske, et ma ei oleks jaksanud seda om akolaga koos ära tassida, mis sest, et mu majutus oli 2 minuti kaugusel. Ja nüüd tuleb mängu poolakas, kes ütles, et see on päris raske vaip vist ja ma ütlesin, aga selleks oled mul ju sina. Kujutage ette ta juba oli võtnud viisakusest oma kätte, kõik minu ülejäänud vidinad, et ma saaksin lihtsamini seal imepisikeses ruumis asju valida ja sobrada, nagu naisterahvale kombeks ja siis pidi ta veel ka mui vaipa hoidma. Nii me siis lõpuks lahkusime üheskoos, mina kulp käes ja tema nagu alandlik ja truu eesel kogu minu ülejäänud tavaariga. Ma ei näinudki teda sealt vaiba alt. Mis seal ikka, viisakas poiss :D Kuna tüdrukute tuppa madrats ära ei mahtunud, siin pole ruumi enam kõndimisekski, siis on vaip ilusti koridoris seina ääres.
teate, et pruunil tüdrukul on siin nii külm magada, et ta paneb ööseks mütsi pähe ja poeb üleni magamiskotti ja tõmbab pea kohalt ka luku kinni, vaesekene. Peaks homme küsima, kas ta teed on kunagi joonud, ma arvan, et see meeldiks talle.
Ma pole juba nii kaua Internetti saanud, et jah, lugemist on teil nüüd kuhjaga.
No jah, tore, minu survival kit ei sisalda panni ja seal ühepäevasel kirbukal oli palju panne ja ma ei võtnud ühtegi endale, sest ma arvasin, et minu survival kit sisaldab panni aga ei sisalda ju. Mühhhh. Äkki tuleb veel kuskil ajutine kirbukas, mul on ju kuu aega veel aega :)
Subscribe to:
Posts (Atom)