Liikluskultuur

Soome on oma välimuselt küllaltki sarnane Eestiga, siin on autod ja inimesed ja valgusfoorid ja liiklussebrad (valged triibud tee peal) aga siin ei oma need asjad autojuhtide jaoks mingit tähendust. Kui on sebra, siis sa ei saa sealt ohutult üle minna, sest autojuhtide jaoks neid sebrasid pole olemas ja kui sa oled sebra peal ja auto parajasti tuleb, siis ta tuututab, nagu oleksid sa midagi valesti teinud. Sa võid tunde seista sebra ees, keegi ei lase sind üle tee. Mõnikord mõni üksik auto peatub sebra ees aga siis ta viipab sulle väga agressiivselt, et sa juba ometigi üle tee läheksid. Kõik need autod kes suvatsevad sebra ees seisma jääda, alati nad viipavad nagu nad lasekesid su üle tee sellises kohas kus sa üldse ei tohiks teed ületada. Ka valgusfooridel pole erilist tähendust autojuhtide jaoks. Kui valgusfoor on autojuhile punane aga inimesi kuskilt ei paista, siis ei oma see punane värv enam mingit tähendust. Ühesõnaga siin on väga ohtlik liiklus, juba ka sellepärast, et siin on nii palju rattaid. Kusjuures, ma viin oma ratta homme poodi tagasi ja nõuan raha ka tagasi, mõttetu ratas on mul, see oskab sõita ainult mäest alla. Kusjuures oma rattaluku ostsin ma juba kaks päeva enne ratta ostmist, siis päev pärast ratta ostu suutsin ma selle luku juba koos võtmetega ära kaotada, andekas mina.