Pühapäeval käisime kolmekesi pizzarestoranis söömas, et tähistada näljase Stefani tagsi tulekut Eestist. Läksime ilmselgelt sinna liiga hilja. Tellisime oma pitsad, võtsime paar ampsu, kui juba hakati toole lauale tõstma ja põrandaid nühkima. Selge vihje sellest, et me peame minema. Lasin oma pool pitsat kaasa pakkida.
Täna otsustasime minna tõelist Soome muusikat kuulama ühte pubisse. Esinejaks pidavat olema keegi bänd kes esitab kuulsa Soome bändi Ultra Bra laule. See tähendas meie jaoks 45 minutilist kõndi linna. Kui kohale jõudsime oli pubi esine kaetud sadade ratastega ja piletid olid välja müüdud. No tore küll! Kohe niisama nüüd ka koju ei taha minna aga ühtegi teist pidu teisipäeviti ei toimu kuskil linnas. Mis seal ikka, läksime siis kohvi kohvikusse, et teed juua, see on selline koht kus sa saad igas variandis teed, kohvi ja kakaod osta. Kohvik oli rahvast täis. Saime oma tee kätte, vaevalt jõudsime selle ära juua kui kohvikus hakkasid tuled vilkuma. Mõtlesime, et ju on midagi elektriga viga, kõigub või nii. Istusime edasi 10 minutit ja jälle vilkusid. Huvitav küll, mis selle elektriga nüüd on - mõtlesime meie. Istusime edasi 6 minutit umbes ja jälle tuled vilkusid. Ja järsku kogu rahvas hakkas riideid selga ajama ja lahkusid. Selga kolm korda vilkumist tähendab seda, et nüüd on koht kinni ja kobigeminema (kell oli täpselt pool 10). Nii kui kell kukub pannakse tuled kustu ja uksed kinni! Sähh sulle kooki moosiga, et klient on kuningas! Ja meie jaoks tähendas see seda, et ees on järjekordsed 45 minutit läbi külma õhu koju kõndimist.
No comments:
Post a Comment