Yes I live in Finland, and yes, I have a polar bear as a pet!

Ma ei mäleta kus ma viimati pooleli jäin aga jah, siin ma nüüd olen, suures valges ühikas, keskmise suurusega valges toas, valged seinad, valge põrand, valge lagi, valge riidekapp, valge uks, valge koridor, valge vannituba, valge köök, valge vaip, must araamiga aken. Ja isegi mu läpakas on valge. Jah ma sain suure üllatuse osaliseks, läksin lihtsalt juhuslikult üliõpilasküla peakontorisse küsima, et kas minu ühikatoa võti on juba kohal (see samune, mille ma oleksin pidanud saama 1. oktoobril) ja siis see tore tädi otsis ja otsid ja tuhnis paberites ning tuli rõõmsalt tagasi ja ütles: "Jah, võti on siin." Selle peale ütlesin mina, et ei ole võimalik ja äkki ta tahab uuesti kontrollida, aga ei, ta ulatas mulle võtme koos aadressiga, milleks on P 403. Kusjuures, siin ei ole ühikamajadel majanumbreid, on lihtsalt täht nagu näiteks minul P. Tuba ise on suhteliselt jahe, pole ka ime sest väjas on nagu kesktalvel, lund küll ei ole aga vihma on see-eest vihma on palju.
Kolida oli ka päris vahva, sest minu ajutine majutus oli täpselt vastas majas, pidin ainult kolm korda üle väikese platsi käima. Mööblit mul muidugi toas ei olnud ja ma pidin selle ise keldrist üles tarima. Õnneks on siin lihvt. No ja kuna siin on lihvt ja kelder täis voodeid ja mu tuba oli täiesti tühi, siis ma tarisin oma tuppa lausa kaks voodit, ja ühe rohelise tooli, et toale natuke värvi lisada. Voodid on ka omamoodi naljanumbrid. Need on sellised suured, rasked, eriti tugevast vineerist või liipuidust kolakad. Iseenest need ei meenuta väga voodeid. Ja arvake ära, kas keldris oli veel madratseid järgi, loomulikult ei olnud ja siis ma otsustasin, et ma "laenan" paar madratsit ajutisest majutusest, nii ma siis käisin veel kaks korda üle platsi madrats seljas. Aga siin ei tundu see üldse kahtlane kui inimesed veavad endaga kaasa kahtlaseid asju, sest siin koguaeg kõik kolivad. Lihvtiuksed on ka siin naljakad, kui meil avanevad uksed ise siis siin sa pead tabama ära õige hetke millal sa oled õigel korrusel ja millal võiks ukse lahti teha ja kui hetk on õige, siis sa pead täiest jõust suruma seda paksu metallist ust lahti (tõukama lahti). Kui sa ei taba seda hetke ära, sõidab lihvt ära ja sa pead kogu protsessi otsast peale alustama.
Paar päeva tagasi ma ostsin endale jalgratta. No see oli ka ikka omamoodi ooper. Kõigepealt ma käisin läbi kõik rattapoed siin (vähemalt nii ma arvasin), et leida seda kõige odavamt. Lõpuks valisin ühe poe, kus oli kolm mustanahalist meest. Natuke hirmuäratav, valgele neiule, kes pärit väikelinnast. No olgu, käisin ma seal kauplemas oma kolm päeva hinda alla, lõpuks mulle öeldi, et olgu teeme 70 eurot, mine sinna taha ruumi ja vali endale kuurist ratas välja. Õnneks ma polnud üksi, Sofia oli koos minuga aga kui ma oleksin olnud üksi, siis ma ei oleks läinud sinna taha ruumi ega ka sinna kuuri. Läksime siis Sofiaga sinna taha ruumi kuuri juurde, suured silmad peas ja ihukarvad hirmust püsti. Olime siis kuuri ees, Sofia valvas seljatagust, mina kiikasin kuuri aga sisse ei läinud. Mustad mehed aga muudkui julgustasid, et mingu me ikka sisse ja näidaku milliseid rattaid me tahame. Kuur oli suur ja pungil rattaid, meie aga kartsime ja ma viipasin esimestele ettejuhtuvatele ratastele. Mustad mehikesed tõstsid valitud rattad välja ja palusid tagasi tulla järgmisel päeval, sest rattad vajasid remonti (see on kasutatud rataste pood). Ilma rattata aga siin ei saa, see on justkui üks osa siinsest kultuurist, kõik sõidavad ratastega ja enamusel neist on kasutatud rattad, sest nii on moes ja odavam. Ja bussiga sõidavad ainult rikkad sest üks pilet on 3 eurot. Järgmine päev me läksime ag atagasi sinna poodi, rattad ei olnud muidugi veel valmis ja ennäe imet, müügil on ratas, mille hinnaks on 60 eurot. Ja alles eile oli see kui need mustad mehikesed väitisid, et alla 70 euro nad ei müü ühtegi ratast. Ja mina tegin kurva näo ja ütlesin, et Eestist saab 80 euro eest täitsa uue ratta. No ja loomulikult ma ostsin hoobilt selle ratta, mille hinnaks oli 60 eurot. Eriti kolu ratas on, ta ei suuda ennast isegi väikestest tõusudest üles venitada, ainult alla mäge on sellega hea sõita. Vaatab, äkki saan ma selle mõnele sama lollile vahetusüliõpilasele nagu mina maha ärida. Sest jah, see ratas on küll ilus aga loll ja põikpäine. Ja ma avastasin palju odavama rattapoe, kus rattad on ainult 40 eurot.
Käisin ka nüüd lõpuks kohalikus saunas, viskasime leili ja higistasime külg külje kõrval suure hulga vahetusüliõpilastega ja siis tegime mõned hüpped jääkülma järve. Üks kord tegin, äkki kunagi teen veel üks kord seda aga mitte rohkem, päris külm kogemus oli. Huvitav aga külm. No ja pärast seda me küpsetasime sardellikesi ja jõime morssi, nagu õigele Soomlasele kohane. Mõnus.
Ja mul on teile hea uudis, ärge muretsege, ma ei nälgi enam, ma sain mingi paberi ja kui ma seda sööklatädidele koolis näitan, siis ma saan toidu 2.60 euro eest, mis sisaldab salatit, praadi, jooki ja kõiki neid ma saan suurest valikust ise valida ja võtta nii palju kui hing ihkab ja ikka maksan ainult 2.60. Nämmm! Ja väga hea söök on siin ja need sööklad on tegelikult nagu kohvikud ja sööklatädid ei ole paksud ja kurjad vaid saledad ja sõbralikud alati nii rõõmsad ja nooruslikud.