Seenelkäik

Sain kokku kogemata ajutise majutuse Joniga, sest mulle meeldib käia ajutises majutuses aega veetmas. Lobisesin Soome poiss Joniga juttu ja kuidagi jõudsime seenteni ja Joni tegi ettepaneku minna seenele. Ütles veel, et tema hea sõber tuleb kaasa, kes on tõeline seeneekspert. Kodus panin võimalikult seenelise moodi riidesse (ainult üks dressikas mul siin ongi) ja rõõmustasin selle üle, et lõpuks ometi on mu jalgrattakorvist ka nüüd kasu, sest ma juba muretsesin, et mis ma selle korviga nüüd peale hakkan, kui ratast ei ole. Aga korvikesel on sangake ka ja puha, nii et kõik oli rohkem kui suurepärane. Läksime siis kõik seenele, meid oli rohkem kui alguses plaanitud oli, sest kõik tahtsid seenele minna. Metsa on siin palju iga nurga peal, seega tuli teha kolme minutiline jalutuskäik ja kohal me olimegi. Soome metsad on muidugi ikka omamoodi tsirkus, muudkui mäest üles ja alla, üles ja alla, väga ebanormaalne. Eriti vahva on see, et nad kõik rääkisid, et oi kui hea seeneaasta, metsad on seeni täis. Aga minu üllatus oli suur, ma pole näinud ühtegi metsa, kus nii vähe seeni oleks ja asi ei olnud minus, mul on jubehea nina seente peale. Seda ma alguses üllatusin, et miks nad kõik pisikeste karpidega seenele lähevad, mitte suurte korvide ja ämbritega. See seenetark oli ka omamoodi huumor, tore ja väga tark poiss aga need soomlased on lihtsalt liiga skeptilised seente suhtes. Mina korjasin ilusti korvi pungile igasugustest seentest (roosad pilvikud, riisikad jne), mida ma olen harjunud Eestis korjama ja siis igaks juhuks lasin oma korvi sisemuse tal üle vaadata ja selle tulemusena pidin enamus seeni minema viskama. Iga seene kohta oli umbes selline jutt, et see on küll söödav aga see sisaldab seda ja toda ja see on kahjulik sinu sellele ja tollele. No olgu, usaldan seenetarka, sest see mees oli tark, tal oli spetsjom seenenuga, millel oli teisel pool otsa isegi pintsel ning ta teadis kõikede seente nimesid isegi eesti keeles ja muidu oskas ka pisut eesti keelt. Ning ta teadis täpselt kui kaua peab üht või teist seent keetma. Kui me oli mu korvi praktiliselt tühjaks teinud, siis ta näitas milliseid seeni ma edaspidi korjama peaksin, need kas nägid välja nagu süsimustad trompetid või ülilimased tatilärakad (ma tõin välja kõige ekstreemsemad neist). Eriti naljakas oli see, et mõni neist sõi osad seened juba metsas olles ära, lihtsalt amps ja amps. Seenetargal oli kaasas ka eriline seenelise vile, kui keegi meist maha jäi, siis ta kohe vilistas seda. Ühesõnaga väga tore seenelkäik oli. Ja seened on mul nüüd ka juba söödud, pisut soolased tulid aga head olid. Kui aus olla, siis ma päris kõiki neid seeni ära ei söönud, ma küll küpsetasin nad kõik ära aga ükshetk ma hakkasin oma tervise pärast muret tundma ja otsustasin ainult pool taldrikut tühjaks süüa. Aga minu jaoks on oluline mitte see, et kuidas seened maitsesid, vaid see, millist naudingut seenel käik pakub.
Ahjaa, mesimumm sutsas mind metsas põlve peale.