Ja jälle sajab vihma

Ma kohtusin hoomikul köögis kiirnuudleid tehes ühe Poola tüübiga ja noh tuli välja, et ta oskab olla ikka eriti tüütu, kohe väga väga tüütu. Ta järgneb mulle igale poole ja koguaeg tahab minuga rääkida ja ma ei viitsi enam, ta on mu sabarakk olnud terve päeva ja ta on mu täiesti ära väsitanud! Uh kui tüütu ta olla võib ja nüüd ma nagu üritan siin ringi liikuda väga tasakesi ja salaja. Hea seegi, et siin poiste ja tüdrukute ruumid on eraldi. Ja kõige hullem on veel see, et see poolakas jääb siia sama kauaks kui minagi ja tal on siin ka veel üks sõber, kes on ka poolakas (ka väga tüütu), õnneks tema lahkub juba paari päeva pärast. Aga see eriti tüütu tüüp elab siin täpselt sama kaua kui minagi ja ilmselt nädala pärast olemegi siin järgi ainult mina ja tema ja vb veel paar inimest. Nüüd on mul motivatsiooni, et külastada väga tihti üliõpilaselamut ja nuruda endale kodu :) hea seegi.
Kusjuures nii hea on olla põhjamaise päritoluga, see eriti tume tüdruk Keeniast kannab juba praegu eriti pakse retuuse oma teksade all ja paksu-paksu salli. Kusjuures täna oli päris soe siin, kollase mantliga oli palav aga kahe pusaga oli natuke jahe, kuid enamasti normaalne.
Täna ma sain kätte oma survaival kit-i, see on selline pakike kus see on tekk, padi, voodipesu, pann, pott, taldrik, kasuss jne, ühesõnaga kõik vajalik eluks. Kusjuures ma polegi veel sinna suure koti sisse vaadanud aga põhimõtteliselt need asjad peaksid seal olema, eks näis. Mulle öeldi, et mul on kolm päeva ega esitada kaebus paki kohta, et kui seal on miski väga kole või katkine, sest kõik, mis on kotis, on sekondhänd.See pakk on hästi tore ka sellepärast, et ma maksan selle eest 60 eurot ja pärast kui selle tagastan saan 40 eurot tagasi.
Ratast ma täna ei ostnud, sest kõik head ja odavad rattad olid otsas, eriti mustanahaline tüüp poest, kes selle rattaärindusega tegeleb, ütles, et ma tuleksin homme kell 12 tagasi, siis on tal pakkuda häid ja odavaid rattaid. Kui ma nüüd olen õigesti aru saanud, siis ka ratastega on nii nagu survaival kit-iga. Alguses maksan 30 - 60 eurot (või rohkem või vähem), oleneb millise hinnaga ratta ma valin ja kui minu aeg saab siin Soomemaal otsa, siis pean ma selle ratta kahjuks tagastama ja see tõmmu onuke maksab mulle pool või hoopiski kogu summa tagasi, oleneb kui hästi ma olen ratast hoidnud, kuid ma kahtlen, et ta üldse maksab kogu summat kellelegi tagasi, kõik tahavad ju raha teenida. Ainult kahju, et ma ei saa seda ratast endale päriseks ja rohkem selliseid kohti ma siin linnakeses ei tea ka, kust saaks odavat ratast. Samas ratast on siin vaja, sest liiklemist on palju. Olen rääkinud paari soomlasega rataste teemal ja nad ütlevad, et vahetusüliõpilaste seas on väga popp varastada rattaid, aga ma olen liiga aus sellisteks tegudeks, kuigi selliseid võimalusi on siin kümneid.
Ja üldse ma olen siin nii natuke olnud ja juba on päris paha kirjutada ja mõelda eesti keeles, nii naljakas. Mõnikord ma loen enda kirjutatud lause üle ja siis ei saa enam ise ka aru, mis sõnu ma sinna kirjutanud olen. Et siis mõnusat vigast lugemist :) Sest kogu teksti ma ei jaksa ka läbi lugeda.
Ma olen avastanud siin tõeliselt nauditava tegevuse. Kuna siin on nii külm, siis on eriti mõnus minna teetass käes õue ja seda laternavalges öös juua...mmmm....
Aaa sellest Poola tüübist veel nii palju, et ta on võtnud Poolast kaasa terve hunniku suitsusid ja viina ja nüüd ta teeb siin täiega äri, ma kujutan ette, et ta teenib ikka väga hästi. Sest pakk suitsu on 3 eurot (LM) ja siin on kõige odavam pakk suitsu 4 eurot. Viina hinda ma veel ei tea aga ta ütles, et viin on poolakate lemmikjook, sest see hakkab ruttu pähe ja on väga odav. Ja kui ma temaga hommikul köögis rääkisin, siis ta ütles, et siin on väga kallis elada aga tema kavatseb siin elada väga hästi, nüüd ma siis tean kuidas. Sellel poisil on ka kitarr kaasas ja nüüd ta üritab sellega tüdrukuid võluda, edu talle!
Tänase seisuga on meiega liitunud kaks inimest USA-st (üks tüdruk ja poiss), kui kõik inimesed siin kaeblevad selle üle, et siin on nii kallis (ka soomlased), siis nemad ostavad kanafileed ja müslit ja räägivad sellest, kui odav siin on, eriti õnnelikud on nad küpsiste üle (1 euro, nooo veeeiiii - nende reaktsioon). Ma arvasin just, et neil on seal USA-s kõik nii odav ja siin kallis.
Kui keegi mulle külla tuleb, siis ma tahaksin endale: müslit (ilma rosinateta), küpsiseid (kaeraküpsised), kiirnuudleid, apelsine ja greipe (eriti greipe), leiba ja no ühesõnaga kõike, mis ei rikkne ruttu. Ja palun kõiki neid hästi palju :)
Ma sain täna tõeliselt suure üllatuse osaliseks. Aitasin oma tuutoril tassida voodeid, madratseid, survival kit-e ja laudasid ja toole homme saabuvate vahetusüliõpilaste ühikatubadesse, nii kade meel tuli peal, sest kõigil olid eraldi toad ja ma hakkasin mõtlema,et mul on ju kahe inimese tuba, et kui mulle tuleb Marju külla, et siis ma ei saagi teda oma tuppa magama panna, sest seal ei oleks enam kolmandale ruumi ja kust ma leian odava aga hea hosteli talle. Siis ma nagu unustasin selle mõtte ja hakkasin mõtlema, et kui suured need kahe inimese ühikatoad on, et kas samasugused nagu ühele inimesele mõeldud tuba, ainult kahe voodiga või kuidas. No ja siis ma küsisin oma tuutori käest ja ta ütles naerdes, et kõik need boxid kuhu me täna mööblit viisime olidki kahe inimese omad. Ja ma olin üllatunud, et kuidas ja segaduses, et mismoodi? Ja tuli välja, et siin Soomemaal tähendab ühe inimese tuba seda, et seal elav inimene omab eraldi tuba, koridori, kööki, vetsu ja vannituba. Kahe inimese tuba tähendab seda, et seal on kaks täiesti eraldi tuba ja kaks täiesti eraldi võtit tubade jaoks ja kogu ülejäänud kupatus on kahepeale. Meil Eestis on ju aga nii et kui on tuba kahele, siis sa pead oma magamistuba jagama kellegi teisega. Uskumatu! Põhimõtteliselt on mul oktoobris täiesti oma tuba, ma siiani ei suuda seda uskuda. Ja pole ka ime siis, et neil ei jätku ruume, et majutada kõiki tudengeid.
Paar nädalat enne Soome tulekut ma sain teada, et mulle ei jätku ühikakohta ja siis ma hakkasin intensiivselt endale korterit otsima. See tundus ja ilmselt on tulemuseta ettevõtmine. Esiteks on kõik korterid liiga kallid, liiga kaugel ja ilma mööblita. Kõige odavama korteri eest oleksin ma pidanud maksma umbes 4500 krooni (natuke vähem, natuke rohkem) ja muidugi sinna juurde veel ka kommunaalid. Vahepeal leidsin ühe Saksamaalt pärit oleva tüdruku, pidime koos korterit üürima aga ta oli liiga peps ja siis tegutsesime ikkagi edasi omapäi. Sest see ei ole ju normaalne, et kui koolini on aega nädal, meil pole kummalgi korterit, minu unistus oli saada kas või ainult katus pea kohale ja tema unistus oli saada eraldi tuba. No ja nii ma siis leidsingi tee lõpuks siia majakesse, mis on minu ajutiseks kodusks. Peale katuse sain madratsi ka (nii hea) :D
No ja kõige parem on see, et nüüd kui on juba läbi kaks/kolm nädalat sellest, kui ma hakkasin inimestele kirjutama nende pakutavate korterite asjus, siis nad suures osas kas ei vastanud mulle üldse või teevad seda alles nüüd. No nüüd ei vasta mina ka neile, sest Internetiga on siin nii nagu on. Ma ikka olen selle Interneti värgi peale siin varsti ennast halliks vihastanud. Miks on nii, et kui ma elan ühika esimesel korrusel, siis mina ei saa Internetti aga ühikaelanikud saavad. No üritasime siin mitmekesi kohalike tudengeid Poola viina ja Eesti maiustustega ära osta, et nad annaksid meile ka Interneti paroolid, aga ei, päris ühika elanikuna saad sa Interneti oma läpakasse ainult sellisel juhul, kui sa täidad mingi paberi ja siis ükshetk lihtsalt ilmub nett sinu arvutisse. Ja meile, ajutistele elanikele seda luksust ei pakuta. Ok, see selleks. Sain siis nüüd lõpuks ka oma Interneti kasutajanime ja parooli, mis peaks toimima minu koolihoones ja raamatukogus, aga võta näpust, see ei toimi üldse, sain mingi vigase parooli või ma ei tea mille. Kõmpisin siis tagasi selle onukese juurde, kes mulle need numbritega paberid andis, aga ole lahke, kell on 7 minuti pärast pool viis ja kõik uksed on juba lukus, sest siin maal on ilmselt patt lõpetada tööpäeva paar minutit hiljem või õigel kellaajal. Sellepärast ilmselt soomlased ongi rahulikud, muhedad ja pisut prisked, töö kõrvalt jääb ju aega küllalt üle puhkamiseks ja maiustamiseks.
Ja see poolakas, ta on endiselt väga tüütu. Hommikul, kui mina magasin, tungis ta rõõmsameelselt sisse tüdrukute tuppa, ma juba kuulsin läbi une: "Lis (ühe i-ga), dont sleep, wake up!" No pole võimalik, mul oli nii häbi, kõik ülejäänud tüdrukud, kes siin ruumis olid, vaatasid mind imelikult. Aga muidugi, poolakal oli vaja ju näidata mulle oma uut ratast, mille ta öösel õuest varastas. Tubli, tubli! Tema pätsatud ratast pole ma veel näinud, ainult kaugelt, sest ma olen hea hiilija :)
Poodides käia on siin ikka jube raske, vaatad, väike pood, astud sisse ja poed lähevad nagu võluväel suuremaks nagu pärmitaigen. Leidsin ühe rahakoti, mis mulle väga meeldib, punane on, klõpsuga, selline paunake, kus sees on kaarditaskud ja senditasku ja kõiksugu muud taskud, soodukaga on see 300 krooni, ma pean natuke veel mõtlema, kas ostan selle. See on täpselt selline nagu mulle meeldib aga see on punane ja punanae ei ole üldse minu värv. Aga samas see oli ilus. Vaatab, kui ma selle poe üles leian, siis ostan, kui ei leia, siis ei osta! Ja seal poes olid veel sellised senditaskud nagu vanasti olid (aga need on uued ja ilusad), selline musta värvi poolring ja kõva ja pisike, käib magnetiga kinni-lahti ja kui sa selle lahti teed, siis on sul ring kahest poolringist ja kui sa kallutad taskukesega poolringi ilma taskuta poolringi poole, millel on ääred, siis sendid voolavad sinna ja sa näed väga hästi, mis raha sul seal on ;) Ühesõnaga, see on täpselt nagu lihapirukas.
Ma ostsin poest jogurtit ka (leiva-metspähkli), ma kohe mõtlesin ohoo, kas nad tõesti oskavad siin ka teha sellist jogurtit ja veel koos laktoosiga ja bifidobakteritega ja siis ma lugesin: Valmistusmaa: Viro. Arvata oligi, sest kõik, mis on laktoosiga, ei saa olla lihtsalt Soomemaa enda tehtud. Isegi kalkunilihapallid on ilma laktoosita, ma ei saa aru, kuidas sinna üldse saakski laktoosi sisse panna? Üks teooria mul muidugi on, kui kalkunile joodetakse piima, siis tulevad laktoosikalkunipallid ja need kalkunid kes ei saa piima, nende tooted on laktoosivabad.
Ma sain suure üllatuse osaliseks kui ma hakkasin rääkima Keenia tüdrukuga, väga armas pruun tüdruk, ilmselt ka väga usklik, sest tal on piibel alati voodi kõrval tooli peal. Ühesõnaga me siin hakkasime koos Sofiaga (Tallinna tüdruk, kes elab minuga algusest peale siin samas) huvi tundma, et kas tal on siin ka külm ja kas ta on üldse kunagi lund näinud jne. Muidugi ei olnud ta lund näinud kunagi ja tal on väga külm siin. Üks hetk me hakkasime jõuluvanast rääkima. Ma olin täiesti kindel ja Sofia ka, et kõik inimesed maailmas on kas või kuulnud seda nime aga ei pruun tüdruk ei olnud, tal polnud halli aimugi. Selle peale muutusime meie tohutult elevaks, me kirjeldasime talle kogu seda jõuluvana värki kui tõelist maagiat ja muinasjuttu, te ei kujuta ette kui põnev see tema jaoks oli ja sama põnev ka meie jaoks. Ta küsis, et kas jõuluvana on päriselt olemas ja alguses me ütlesime, et on ja ei ole ka, hiljem me otsustasime ümber, jah on küll olemas. Ja kui me ütlesime, et jõuluvana on pärit Lapimaalt ja Lapimaa on siin samas Soomemaal ja et sa võid teda päriselt vaatama minna, siis muutus see kogu muinasjutt tema jaoks tõeliseks. Nüüd me võtsime Sofiaga endale kohustuseks koguda võimalikult palju näidismaterjali jõuluvana kohta ja edastada seda pruunile tüdrukule. Me rääkisime talle ka päkapikkudest ja sussidest aknalaudadel ja kommidest, mis seal sees on. Kusjuures jõulud pruuni tüdruku kodumaal tähendab palju kirikus käimist ja rahu.
Täna oli mul esimest korda kasu sellest tüütust poolakast, siin oli täna selline ajutine kirbuturg, selline eriti väike (üks tuba, palju asju). tema ütles mulle, et selline asi on ja see on vastasmajas kas ma tahan minna. Alguses ma kõhklesin aga siis ta ütles võlusõna: "Seal on kõik asjad tasuta." Ja mina olin umbes selline, oot, oot, kus, millal, praegu, kohe, tuled ka, jah, lähme. Läksimegi siis, ma ikka võtsin sealt mõnuga asju. Kulbi võtsin, kaks patja (mis sest, et mul üks juba olemas oli), supikausi (nüüd on mul kokku kolm supikaussi), kruusi (nüüd on mul kokku kolm kruusi) ja siis võtsin ma muidugi vaiba, kõige suurema vaiba üldse, see on nii suur ja nii valge, et ma ei ole kindel kas see mu tulevasse ühikatuppa üldse ära mahub. See oli nii suur ja raske, et ma ei oleks jaksanud seda om akolaga koos ära tassida, mis sest, et mu majutus oli 2 minuti kaugusel. Ja nüüd tuleb mängu poolakas, kes ütles, et see on päris raske vaip vist ja ma ütlesin, aga selleks oled mul ju sina. Kujutage ette ta juba oli võtnud viisakusest oma kätte, kõik minu ülejäänud vidinad, et ma saaksin lihtsamini seal imepisikeses ruumis asju valida ja sobrada, nagu naisterahvale kombeks ja siis pidi ta veel ka mui vaipa hoidma. Nii me siis lõpuks lahkusime üheskoos, mina kulp käes ja tema nagu alandlik ja truu eesel kogu minu ülejäänud tavaariga. Ma ei näinudki teda sealt vaiba alt. Mis seal ikka, viisakas poiss :D Kuna tüdrukute tuppa madrats ära ei mahtunud, siin pole ruumi enam kõndimisekski, siis on vaip ilusti koridoris seina ääres.
teate, et pruunil tüdrukul on siin nii külm magada, et ta paneb ööseks mütsi pähe ja poeb üleni magamiskotti ja tõmbab pea kohalt ka luku kinni, vaesekene. Peaks homme küsima, kas ta teed on kunagi joonud, ma arvan, et see meeldiks talle.
Ma pole juba nii kaua Internetti saanud, et jah, lugemist on teil nüüd kuhjaga.
No jah, tore, minu survival kit ei sisalda panni ja seal ühepäevasel kirbukal oli palju panne ja ma ei võtnud ühtegi endale, sest ma arvasin, et minu survival kit sisaldab panni aga ei sisalda ju. Mühhhh. Äkki tuleb veel kuskil ajutine kirbukas, mul on ju kuu aega veel aega :)