Suusarõõmud

Ühel toredal õhtul otsustasime minna suusatama, mägisuuskadega. Mäed on muidugi Jyväskyläs suuremad ja uhkemad kui kohalikud Eesti mäed. Mina, kes muidu suusatamises täiega käpp olen, mõtlesin, et ah mis see mägisuusatamine siis ikka teistmoodi on. Panin suusad jalga, sõitsin tõstukiga mäe tipuu ja edasi oli juba täielik õudus. Ma pole vist kunagi nii kiirelt kuskilt alla laskunud ja ma pole kunagi vist nii palju kukerpalle ja saltosid korraga järjest teinud ja ma kaotasin oma suusakepi ära ja ma sõitsin inimestele otsa. Täielik katastroof. Aga ühte ma sellest õppisin! Vanemate sõna peab alati kuulama ehk siis "Pane kiiver pähe!" Ja seda ma oma vanematelt õppisin. Ma olin oma pundist ainuke munapea ja üldsegi mitte stiilne, mis sest et kiiver oli helesinine ja lilledega ühe külje pealt kaunistatud, ikka olin munapea aga tänu sellele on mul pea alles :D Aga kiiver oli veidike kriimuline. Järgmine päev mul kõik kohad valutasid, alates kannikatest lõpetades kaelaga. Aga tänaseks tunnen ma ennast täitsa inimesena, miski ei valuta enam. Üks on selge, enam mäesuuskadega mina sõitma ei lähe. Metsavahel on palju mõnusam, näeb oravaid ja puha.