On kena laupäeva hommik, akna taga sajab laia lund ja mina hakkan samme seadma postkontori poole. Saapad jalas, jope peaaegu seljas ja käib uksekell. Imelik küll, kell on alles pool 11 hommikul, sellisel ajal kõik mu sõbrad ühikas veel magavad. Tegin ukse lahti. Ukse taha olid kaks meest pikkades mustades mantlites ja lipsud ees. Mina vaatan neid, nemad vaatavad mind, kumbki ei lausu sõnakestki. Mille peale mina siis lõpuks küsisin: "Can I help you?" Siis võttis üks mees kotist välja punase piible ja ütle, et ta tahaks mulle rääkida sellest raamatust. No mis seal ikka las nad siis natuke räägivad. Ma ei oska ju ebaviisakas ka olla ja ust julmalt kinni lükata. Mille peale siis mina reageerisin nii: "ooooo Bible." Ja onud esitasid mulle palju küsimusi teemadel, et miks jumal laseb halbadel asjadel juhtuda. Ja siis lugesid nad mulle inglise keeles piiblist erinevaid lõike aga minu inglise keel ei ole nii hea, et kõikidest keerulistest sõnadest aru saada ja lõpptulemus oli see, et ma ei saanud midagi aru mida ta mulle ette luges. Aga mul oli muidu oma plaan ka hetkega välja mõeldud (ma leiutasin selle siis kui ta mulle piiblit ette luges), ma plaanisin teeselda, et ma olen juba usklik ja tean piibli ja jumala asjadest kõike. Ilmselgelt kukkus mu hale plaan läbi. Miks muidu nad andsid mulle enne lahkumist ühe raamatu ja kaks ajakirja ning lugesid lõpetuseks jumalasõnad peale. Aga ma arvan, et nii ei ole ilus teha ja käia ukse tagant ukse taha oma usku peale surumas. Las mina usun kellesse mina tahan. Mulle täitsa piisab jõuluvanasse ja päkapikudesse uskumisest.
Enne ära minekut onud küsisid ka, et kui mul on pärastlõunal aega, et kas ma siis tuleksin ühele üritusele. Ma keeldusin viisakalt ja tõin vabanduseks, et mul on sünnipäev ja ootan pärastlõunal endale selle puhul seltsi. Onud ei soovinud mulle isegi õnne ja siis ma mõtlesin, et on alles usklikud. Rääkisin õhtul oma külalistele ka sellest ja üks tüdruk oli natuke rohkem sellega kursis ja ütles, et seda sorti usklikud ei tähista üldse oma sünnipäevasid. Vot siis!
Kui sünnipäevasid mitte tähistavad usuonud ära läksid sain lõpuks ometi minna postkontorisse, mul oli vaja mu pakike sealt ära tuua. Lund sadas mõnuga, hanged kõikjal, lume sisse polnud keegi veel radugi korralikult tallanud, sumpasin ma läbi lume, jõudsin postkontorisse ja see oli kinni, ometigi oli seal silt, mis ütles, et postkontor on laupäeviti kella kaheni lahti. Siis tuli üks tädi ja ütles, et postitöötajad streigivad. No tore! Mis mul muud üle jäi, sumpasin tagasi koju ja hakkasin külalistele sööki küpsetama.
Küpsetasin ma enda meelest sööke, mis kindlasti kellelegi ei meeldi, kes ei ole Eestist või Leedust pärit. Tegin sibularohked kiluvõileivad, eriti küüslaugused küüslaugu leivad, valmistasine simest korda elus täitsa otsast lõpuni pelmeene ja keerasin kokku kama taolise olluse, kuna ma ei leidnud täpselt kama taolist pulbrit. Igaks juhuks tegin veel pitsa ja mõned küpsis-saiakesed. Ja minu suureks üllatuseks nosisid nad kõik ära :S Ja veel kaklesid pelmeenide pärast. Ühest küljest oli mul jube hea meel, et neile maitses aga teisest küljest ma nii lootsin, et midagi jääb järgi ja ma saan ise ka järgmistel päevadel neid nosida.
Ainuke, millest nad väga vaimustuses ei olnud oli Vana Tallinn (Leedukatele maitses) ja kama aga no see oli vist minu süü, poleks ma neile öelnud millest see kama tehtud on, siis oleks see neile meeldinud.
No comments:
Post a Comment